/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/07/26/12408008t1h004b.jpg)
«Suuremeelsus» on meie keeles uus sõna. Wõib olla, et tema tähendus mõnele ehk weel küllalt tuttaw ei ole.
Postimees 1898. aastal: uus sõna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See sõna on Saksa keelest wõetud. Tema tähendus on kõrgem tundmine ning auus meel, mis teisele wõib andeks anda, tema auu tõsta ning edendada. Arwab ehk keegi: «Kuis ma wõin teisele andeks anda, kui mul õigus on. Õigus peab õiguseks jääma, ning mis pääle selle, see on asjata sõnakõlin.»
Jah, õigus peaks küll ikka õiguseks jääma, aga nii lihtne see asi ometi ei ole. Mõnigi arwab endal õigust küllalt olewat, kuna aga tema wastane niisama kindlasti endal õigust arwab olewat. Kellel peaks siis küll süüd olema, kui igaühel õigus on?
Mida enam inimesed üksteist süüdistawad ja oma õigust taga ajawad, seda enam eksiwad nad ning teewad oma kaasinimestele ülekohut. Tuleb ka ette, et parema tahtmisega inimesed eksiwad, kus nad õiget aru ei wõi saada, kus õigus ning kus ülekohus on. Ka sedagi tuleb ette, et wälimiste nähtuste järele oma õiguse otsija küll wõidab, kus aga tema inimlik wäärtus siisgi langeb ning tema ohwriks surutud kaasinimese auu ometi tõuseb, ilma et tema seda wõitu omale püüaks.