Ahto Lobjakas.

FOTO: Madis Sinivee

Meil on saanud halvaks kombeks põhimõttelisi vaidlusi pidada ääri-veeri, sisuni jõudmata. Matti Maasika valus küsimus valitsusele riigi kursist pärast seda, kui siseministri toolil istuv inimene pani avaliku võrdusmärgi Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu vahele, sütitas elava arutelu ametniku väljendusvabaduse piiride üle. Küsiti ka, kui selge on uues olukorras meie välispoliitika.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kersti Kaljulaidi hate-sõna vallandas semantilise debati, taustaks andis peaminister oma panuse arutellu «naine ja emotsioonid». Varasemalt on pead murtud selle üle, kas ministril on valitud isikuna suveräänne õigus mitte rääkida inglise keelt. Naisepeks taandus meedia ja poliitikute eraelu piiride küsimuseks. Põhiseaduslike väärtuste teemast on sisuliselt saanud mõttevahetus nende vahel, kes arvavad, et ministril on õigus avalikult nina nokkida, ja kes nii ei arva.

Taustal ümiseb peaminister, et koalitsioonileppe järgi on kõik hästi. Aga ei ole. Jutt koalitsioonileppest, välispoliitikast ja muust sellisest jätab mulje, et meil on business as usual. Asjad Eesti Vabariigis on aga märtsist alates kõike muud kui tavalised. Silmatorkavamast alustades: Eestil pole valitsust. On kolme partei kisakoda, kus igaüks räägib, mida sülg suhu toob ja peaminister väljendab oma tõelisi tundeid Facebookis. Koalitsioonilepe ei ole väärt bitte, millest ta koosneb, ja välispoliitikat ei saagi sellisel valitsusel olla. Sama kehtib laias laastus muu poliitika kohta.