Matti Maasikas

FOTO: Tairo Lutter

Ajakirjanik Toomas Sildam kirjutab ERRi arvamusloos, et ametnikul on õigus küsida, kui ta valitsuses kahtleb. Täiendan seda mõtet. See on suisa kohustus. Küsimata küsimused on viinud meie ajaloo tumedaimate peatükkideni.

Sültjad ametnikud, kes võtavad iga anuma kuju, kuhu neid vaid lükatakse, on ohtlikud. Kasulikud idioodid. Selgrootud.

Ajakirjanikuna olen kohanud kahetsusväärselt vähe Matti Maasikaid. Ametnikud peaksid rohkem pärima ja kahtlema. Neile on see vabadus antud ning eneseväljendus on selle sama vabaduse garantii.

Elementaarne, et ametnikul tekib vastumeel, kui avastab end üks hetk ellu viimas poliitikat, mis südametunnistusega ei sobitu. Tekkinud kahtluste selge väljendamine peaks olema selles olukorras ainuõige käik. Sültjad ametnikud, kes võtavad iga anuma kuju, kuhu neid vaid lükatakse, on ohtlikud. Kasulikud idioodid. Selgrootud.

Näib, et just selliseid funktsionääre tahaks EKRE rahandusminister Martin Helme rohkem näha, küsides kahtlejailt – kes te enda arvates olete? Pole vahet, kas küsijaks on ametnik või külaraamatukogu koristaja. See on märk vabadusest, kui inimene saab oma kahtlusi väljendada. Ka teie vabadusest, Martin.

Kogu selle temaatika juures näib mulle aga arusaamatu, et kedagi üllatab, kui EKRE võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga. Järelikult on olnud liiga vähe küsimusi ja kahtlusi.

See, et EKRE retoorika hakkab muutuma, on eelmainitud selgrootute mittekahtlejate omalooming ja soovunelm, mida ka Helmed on korduvalt ümber lükanud.

Diplomaadid oleks võinud ärgata näiteks neli kuud tagasi märtsikuus, kui Martin Helme lõi täpselt selle sama võrdluse ning palju selgesõnalisemalt kurikuulsas Deutche Welle intervjuus, mida luges ilmselt palju laiem ja rahvusvahelisem auditoorium kui Mart Helme läkitatud õnnitlust Boris Johnsonile. Tol hetkel olid käimas koalitsiooniläbirääkimised ning õiged ja olulised küsimused omasid praegusest rohkemgi kaalu.

Tõsiasi, et nüüd levivad sellised seisukohad meie valitsuses, on aus kaup ning üllatab vaid naiivseid. EKRE pole seda viljeledes kedagi ninapidi vedanud. Ei valijaid, oponente ega peaminister Jüri Ratast, kes nad mesti võttis. See, et EKRE retoorika hakkab muutuma, on eelmainitud selgrootute mittekahtlejate omalooming ja soovunelm, mida ka Helmed on korduvalt ümber lükanud.

Erinevalt nii mõnestki osapoolest EKRE poliitikute ümber, ei ole nemad pea ainsana võtnud anuma kuju ning see on austusväärt omadus. Teised võiks samaga vastata. Ja see hõlmab kahtlemist ja pärimist. Vastasel juhul võib end avastada olukorrast, kus seda enam teha ei saagi.