Juhtkiri: mis on valitsuse seisukoht?

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Aprillis ametisse asunud valitsus pole siiani hakanud ühte jalga astuma. Endiselt pole selge, millised on koalitsiooni prioriteedid ja ühisosa, mistõttu ajavad ministrid jätkuvalt eelkõige enda, mitte valitsuse asja. Tavapäratu asjaajamine kümnendeid püsinud välispoliitilises joones teeb aga ärevaks juba tippametnikudki.

Välisministeeriumi asekantsleri Matti Maasika kriitika siseminister Mart Helme aadressil on üksnes pinnavirvendus kevadsuve jooksul kogunenud frustratsioonikatlas. Juba mõnda aega pole selge, millele Eesti end orienteerinud on. Kas hoiame ühtses rahaliidus kokku eurot kasutavate riikidega või hoiame rahvusvaluutaga Ungari ja Poola poole? Kas konsensust otsitakse Euroopa Liidu sees või toetatakse paralleelstruktuure Ida-Euroopa piires ja kiidetakse veel takka ühendusest lahkujaile?

Mart Helme abikäsi Briti peaministrile Boris Johnsonile «suveräänsuse taastamisel» sobib küll EKRE programmiga, ent lahkneb üsna selgelt nii selle kui ka eelnevate valitsuste ametlikust poliitikast. Niisamuti tema paralleel Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel.

Eesti välispoliitikat on isegi mõneti erakordselt iseloomustanud konsensuslik arusaam sellest, millised on ühe väikese avatud majandusega riigi reaalsed võimalused. Eriti olukorras, kus meid 50 aastat okupeerinud naaber peab kadunud korra lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.

Ka hiljuti Postimehele intervjuu andnud õiguskantsler Ülle Madise toonitas ohtu, mida kujutab endast sisepoliitiline punktinoppimine välispoliitilises sfääris: «Paljud riigid, kes on suuremad, kelle geopoliitiline asend on parem, on tõepoolest kasutanud välispoliitikat sisepoliitiliste asjade ajamiseks, aga see ei tähenda, et Eesti saaks endale sama lubada.»

Seda võttis arvesse isegi Edgar Savisaare Keskerakond, kes hoidis sooje suhteid Venemaaga ja oli parajalt euroskeptiline, ent jättis selle joone sinnapaika, kui asus Reformierakonnaga nii Siim Kallase kui ka Andrus Ansipi valitsusse.

Selliselt on pidanud Ratas juba aprillikuust saati EKRE ministrite väljaütlemisi siluma. Praegune olukord näitab, et peab ka tulevikus.

Nüüdne Keskerakonna juht Jüri Ratas jätkab seda liini küll sõnades, ent pole seda veel kordagi tegudes jõustanud. Seekord rõhutas ta, et ametnikul on õigus ka avalikult sõna võtta, kui riigielu probleemid seda nõuavad. Niisamuti pidi ta ütlema, et ELi ja NSVLi võrdlemine on kohatu, lisades: «Seetõttu tuleb ka EKRE poliitikutel oma sõnavõttudes ja tegudes mainitud põhimõtetest lähtuda.»

Ent see on korduv muster. Niimoodi on Ratas pidanud juba aprillikuust saati EKRE ministrite väljaütlemisi siluma. Praegune olukord näitab, et peab ka tulevikus.

Juba enne valimisi oli teada, millised on EKRE seisukohad nii sise- kui ka välispoliitilistes küsimustes, kuid üha kummastavam on see, kuidas valitsuseski üksteisele vastu räägitakse. Ratase püüdlused säilitada koalitsioonis töörahu kandsid vilja, kui Stenbockis olid valitsuskogemusega sotsiaaldemokraadid ja Isamaa, kuid EKRE puhul need võtted ei toimi.

Peaminister peab otsustama, kas Eestit saab juhtida 15 ministriga või on tal tarvis ikkagi toimivat valitsust.