Eesti sõdurid Malis. 

FOTO: Sander Mändoja.

Kuulnud esmaspäeval uudist Malis toimunud rünnakust ja viga saanud eestlastest, tulid inimestel kindlasti pähe väga erinevad mõtted sõltuvalt nende taustast ja elukogemusest.

Tõenäoliselt küsib nii mõnigi, kas see kõik on seda väärt. Lühike vastus on loomulikult: jah, on küll. Meie sõdurite osalemine välismissioonidel on kindlustanud meie sidemeid liitlastega. Ja kui me ise ei aita, ei tule ka teised meile appi.

Missioonile suunduv sõdur selle üle aga üleliia ei juurdle. Tema keskendub laias laastus kolmele aspektile.

Esiteks: et ta tuleks ise elusalt ja tervelt tagasi. Teiseks: et tema kaaslased tuleksid elusalt ja tervelt tagasi. Ja kolmandaks: et saaks action’i.

Seda viimast minnaksegi välisoperatsioonidele tihtipeale otsima. Tahetakse end proovile panna ja kasutada kõiki neid oskusi, mida viimased kuud ja aastad on treenitud. Ning loomulikult soovitakse saada ka vastust küsimusele: kuidas ma käitun, kui...

Inimene harjub kõigega. Kui ma 2013. aasta suvel Afganistanis Helmandi provintsis oma esimesel operatsioonil olin, siis hoidsin alguses kuulipilduja käepidemest nii tugevalt kinni, et käsi suri ära. Mõni kuu hiljem tegin juba sama luugi peal suitsu, kui eemal käis tulevahetus.

Missiooni piirkonnas olles muutub soov action’ist osa saada lausa prioriteediks. Jutud kogenud meestelt varasematest tulevahetustest ainult lisavad närvikõdi. Kui olukord on juba pikka aega väga rahulik, võib tekkida tunne, et nagunii ei juhtu midagi. Kui aga kõlab esimene pauk, võtab treening su keha üle.

Missiooni piirkonnas olles muutub soov action’ist osa saada lausa prioriteediks. Jutud kogenud meestelt varasematest tulevahetustest ainult lisavad närvikõdi.
 

Siis ei oska ega pole aega mõelda, miks või kuidas. Nende mõtete juurde tuled alles pärast seda, kui kriitiline olukord möödas ja sa ootad uut «võimalust», et ennast parandada. Alles aastaid hiljem loksuvad prioriteedid tegelikult paika ning sa ei mõtle enam nii palju sellele, mis ja kuidas toimus, vaid oled lihtsalt siiralt õnnelik selle üle, et terveks jäid.

Sellised juhtumid nagu Malis ei murra kindlasti sõdurite moraali. Vastupidi, hoopis tõstavad seda ning annavad järgnevatele üksustele juurde motivatsiooni ja kindlust, et nende treenitud oskusi on seal päriselt väga vaja.