Mihkel Kunnus

FOTO: Sille Annuk

Saamaks paremat pilti sellest, mis toimub meie ühiskonnas, tuleks aeg-ajalt püüda mis tahes retoorikast mööda vaadata ja keskenduda tegelike soorituste kaardistamisele, kirjutab kultuurikriitik Mihkel Kunnus.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui filosoofia tähendab paljude jaoks elukauget targutamist ja tühja sõnavahu üles kloppimist, siis ometi on üks filosoofiline koolkond, mis juhatab vastassuunas – annab praktilisi ja konkreetseid juhiseid mõttetu sõnavahu seest väärt ivade leidmiseks. See on vajalik oskus, sest mõttetut sõnavahtu suudavad tööstuslikus koguses toota ka need institutsioonid, mida oleme ellu kutsunud praktiliste elumurede lahendamiseks.

Koolkond, mida silmas pean – või õigupoolest pigem intellektuaalne hoiak avaramas tähenduses –, on pragmatism. See on enam-vähem ainus algupärane Ameerika panus filosoofiasse, just sobilik pärinema ühiskonnast, mille on suuresti üles ehitanud kunagise Euroopa demograafilise materjali teotahtelisem ja vähem kontemplatiivsem ülejääk. Omadussõna «pragmaatiline» on küll põhjusega hakanud tähistama ka teatud küünilist hoiakut, mis ignoreerib teadlikult eetilist mõõdet ja väärtusorientiire, aga see ei ole kindlasti algupärane pragmatism.