Neeme Korv: digitaalne eesriie

Foto: Urmas Nemvalts/repro

Aasta 2010 oli Wikileaksi ja sotsiaalmeedia plahvatuse aasta. Sestap küsisingi aasta viimasel päeval Postimehes ilmunud vestlusringis meie headelt kaasautoritelt-kolumnistidelt, kas me saame lähiajal näha riikide või valitsuste poolt netivabaduste piiramist.

Leidsime toona, et demokraatlikes riikides oleks seda raske ette kujutada, hoolimata tülikatest viki- ja muudest leketest, probleemidest eetika ja isikuandmete kaitse küsimustes. Tänavu hakkas internet Põhja-Aafrikas ja araabia maailmas korda saatma suuri tegusid. Langesid aastakümneid püsinud režiimid ja valitsejad. Vaadates vaba sõna liikumise ja leviku jõudu, kerkib netivabaduste küsimus üha uuesti. Ning mõtteainet on seejuures nii diktaatoritel kui demokraatidel.

Viimastel nädalatel on üsna märgatavalt elustunud stsenaarium, mida mõned meiegi Venemaa-vaatlejad võimalikuks pidasid. Meeleavaldusi nii sanktsioneeritud kui sanktsioneerimata kujul oleme Moskvas ikka näinud, kuid valge lindi protestid ületavad selgelt juba tavapäraste väljaastumiste piire.

Revolutsiooniks oleks seda palju nimetada, kuid rahulolematute kodanike hääl kostab selgemalt, kui me vähemalt viimasel kümnendil ida poolt kuulma harjunud oleme. Vladimir Putini Ühtse Venemaa süsteem, mida ajakirjanik Edward Lucas on oma raamatus «Uus külm sõda» nimetanud «koletislikuks teeskluseks», ei saa enam karistamatult teeselda. Vox populi kui kohtuniku käsi juba kobab taskut, et simuleerijale hoiatuskaarti näidata. Praeguse mänguskeemi puhul oleks isegi kollane kaart ennekuulmatu, punasest rääkimata.

Vene ühiskonna kontekstis on kindlasti põhjust rääkida digitaalsest lõhest, kuid nende osakaal, kel on võimalus ja oskus veebi kasutada, kasvab kiiresti. Tehnoloogia levib tänu ahvatlevale turule hoogsamalt kui mõnes ulatusliku sõnavabadusega väikeriigis Euroopa äärealal. Aga sellega seoses laieneb ka arvamuste paljusus: nutikad telerid asetavad nišikanali kesktelevisiooniga ühele pulgale.

Ühest küljest on märtsikuiste presidendivalimisteni jäänud väga vähe aega. Küllap õnnestub ebamugavamaid protestihääli ohjeldada samade (jõu)võtetega nagu hiljutistel duumavalimistel. Samas ei anna selline käitumine kestlikku efekti.

Kremlis on kaalutud mõtet võtta kasutusele Hiina-taoline piiratud netimudel: 20. sajandi raudne eesriie elustuks sellisel juhul 21. sajandi digitaalse eesriidena. Ilmselt ei ole ka see võimule lahendus, arvestades, kui aktiivselt taotletakse tihedamat (viisavaba) läbikäimist Euroopa Liiduga. Teisalt teeb igasugune lähedasem lõimitus läänenaabriga raskemaks senise teeskluse jätkumise.