Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/03/16/13011426t1h0e84.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/24/12400872t1h0df1.jpg)
Kui enesetapu kajastamine ajakirjanduses osutub vajalikuks, tasub kogu aeg silmas pidada, miks on see vajalik. Nii õnnestub vältida ülearuseid detaile, kirjutab Eesti Meediaettevõtete Liidu tegevjuht ja kolumnist Mart Raudsaar.
Keegi kunagi ütles, et inimest häirib kõige rohkem koera haukumine ja lapse nutt, mis on inimajaloo arengu paratamatu tulemus. Tõesti, mul on alati väga raske näha või kuulda lapsi kannatamas ning alati tekib tahtmine midagi nende heaks teha. Küllap on see nii valdava osa inimestega – teame südamlikke lugusid annetustest laste heaks.
Kui lastel on probleemid, tuleb nendest rääkida. Seda teevad ka ajakirjanikud probleemist kirjutades. Kuid siin võib tekkida omakorda probleem: kuidas seda teha, minemata vastuollu eetikaga? See teema on tõstatunud seoses hiljutise juhtumiga, kus laps tappis ennast Eestis koolikiusamise tõttu.
Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksi avaldamisreeglite osa ütleb järgmist: «4.5. Enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tuleb tõsiselt kaaluda. /---/ 4.7. Vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata.» Sellele eelnev informatsiooniallika peatükk aga nendib: «3.6. Lapsi tuleb üldjuhul intervjueerida või temast ülesvõtteid teha lapsevanema või lapse eest vastutava isiku juuresolekul või nõusolekul. Sellest reeglist võib teha erandeid, kui intervjuu kaitseb lapse huve või kui ta on niigi avalikkuse tähelepanu all.»
Jättes kõrvale asjaolu, et kõnealuse enesetapujuhtumi kajastamiseks oli olemas lapsevanemate nõusolek (mis on lapse õiguste seisukohalt siiski teisejärguline), viitab kõik esialgu sellele, et sellest juhtumist poleks pidanud üldse kirjutama. Ma arvan, et sellest oleks tulnud siiski kirjutada, kuid mulle ei meeldi, kuidas sellest kirjutati.
Kui kellegi surmast kirjutamine aitab vältida teisi surmi, tuleb seda teha. Ka näiteks inimesi valesti ravivatest libadoktoritest tuleb kirjutada, ehkki tervis on samuti äärmiselt delikaatne teema.
Mingi probleemi mahavaikimine ei tule ühiskonnale kasuks. Koolikiusamise ohvritest vaikimine ei ole õige. Neile tuleb anda hääl.
Sama printsiip kehtib igas valdkonnas. Kui kellegi surmast kirjutamine aitab vältida teisi surmi, tuleb seda teha. Ka näiteks inimesi valesti ravivatest libadoktoritest tuleb kirjutada, ehkki tervis on samuti äärmiselt delikaatne teema.
Kui enesetapust kirjutamine osutub vajalikuks, siis tasub aga kogu aeg silmas pidada, miks on see vajalik. Nii tehes õnnestub vältida ebavajalikku ehk ülearuseid detaile, mille avaldamine ei ole lapse huvides.
Lapsi tuleb kaitsta ning eriti tuleb kaitsta õnnetusse sattunud lapsi. Vajalik ei ole täpne kirjeldus, millises situatsioonis laps leiti. Vajalik ei ole lapse pildi avaldamine. Mis siis, et Eesti on väike ning kogukond oskab fakte seostada niigi.
Ma saan aru, et lapsele hääle andmine võib tähendada vajadust teda personifitseerida ning detailide ja fotoga omandab lugu erilise jõu. Kuid ikkagi, minu meelest viib see tähelepanu fookusest kõrvale. Emotsioonide üleküllus ei pruugi teenida peamist eesmärki: niisuguste juhtumite vältimist tulevikus. Uskuge mind, juhtumi kirjeldamine on auditooriumi jaoks emotsionaalselt jõuline ka ilma üksikasjaliste detailideta.
Eesti väiksus seab ajakirjanikud niisugustes situatsioonides muidugi keerulisse olukorda. Olen pidanud paar kuud tagasi nõustama ühte väikese koha toimetust (mis ei olnud Lõuna-Eestis, kuskohast ma pärit olen) küsimuses, kuidas kajastada koolikiusamist. Kool survestas ajakirjanikku teemat mitte kajastama, viidates andmekaitsele. Parimates perekondades on ju kõik alati korras, eks ole?
Minu soovitus oli anda teema teisele toimetusele, kes saaks seda kajastada ilma asukohta reetvate detailideta, milleks oleks olnud ka väljaande asukoht. Aga ma ei ole kindel, et sealsed koolikiusamise probleemid on lahendatud, sest anonüümsus kaitseb kiusajaid. Kuid kiusajatest ei tohi saada omakorda ohvreid.
Meil on vaja teemat lahendada täiskasvanulikult, mitte lapselikult (Berne’i suhtlustasandid!). Ja ennekõike peab seda silmas pidama ajakirjandus.