Juhtkiri: ühised katsumused liidavad

Paar tundi enne Gao rünnakut Prantsuse kaitsejõudude sotsiaalmeediakanalitesse postitatud foto nende ja Eesti sõduritest Malis. Foto: Prantsuse armee

Kaitseväe välismissioonidel on viimase 24 aasta jooksul teeninud üle 3000 Eesti mehe ja naise. Kodust kaugel on elu jätnud 12 sõdurit, umbes 150 on saanud vigastada. Mõned sõjahaavad võivad olla ka psühholoogilised.

Esmaspäeva õhtul ründasid enesetaputerroristid isevalmistatud lõhkekehaga sõjaväebaasi Lääne-Aafrikas Malis. Vigastada sai kuus eestlast – praegu teadaolevalt õnneks mitte väga raskelt. Iga selline juhtum tuletab teravalt meelde, kui eluohtlikud on missioonid sõjakolletesse.

Välismissioonid on aga olnud ja on edaspidigi üks meie riigi julgeoleku peamisi sambaid. Eesti-sugusele väiksele riigile on sõdurite osalemine neil missioonidel kindlustanud sidemed liitlastega ning näidanud meie kaitsetahet ja valmisolekut, rääkimata üliväärtuslikust lahingukogemusest.

Mõneti on tegu ka mainekujundusprojektiga. Ja kui varem on meie võimekuses veendunud britid ja ameeriklased, siis Mali missioon on süvendanud koostööd ja usaldust ka prantslastega.

Kuigi tunduvalt pisemate panustega, seisab Eesti Prantsusmaa kõrval ainsa riigina, mis osaleb kolmel praegu Malis toimuval missioonil. Eesti kaitseväelased saavad korraga kogemusi lahingumissioonilt, hetke keerukaima rahuvalvemissiooni staabist ja ka abi vajava riigi kaitsejõudude koolitajatena.

Rahvusvahelisel missioonil osalemine tähendab alati teiste tegemistega kursis olemist ja liitlaste koostöövõime paranemist.

Rahvusvahelisel missioonil osalemine tähendab alati teiste tegemistega kursis olemist ja liitlaste koostöövõime paranemist. Viimast on vaja, kui meil endal julgeolekuprobleem tekib – siis on abistajad kursis kaitseväe ja üksteise süsteemidega.

Panus võõral mandril peegeldubki aina selgemalt kodu lähedal. On ju viimase viie aastaga Euroopa julgeolekukeskkond paratamatult muutunud. Kui 2008. aasta augustisõja järel Gruusias polnud idanaabri kavatsused veel kõigile selged, siis pärast 2014. aastat on suhtumine muutunud ja siinse piirkonna riikide muresid kuulda võetud.

Pärast Krimmi annekteerimist on NATO koos liitlastega Läänemere regioonis oma kohalolu aktiivselt kindlustanud. Praegu on oma üksused Eestisse paigutanud Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Taani. Nii et kui Afganistanis teenisid eestlased Ühendkuningriigi üksuse koosseisus, siis praegu teenivad Briti sõdurid Eestis NATO lahingugrupi juhtriigina.

Pole vähetähtis, et praeguseks on Eestil lähim koostöökogemus just USA, Ühendkuningriigi ja nüüd ka Prantsusmaaga. Tegu on NATO tuumikriikidega, mis on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed, kel on tuumarelvad ja meie maailmajao kõige võimekamad armeed.

On raske leida paremat usalduse kasvatajat kui tõsise rünnaku tagasilöömine Eesti ja Prantsuse sõdurite koostöös.