Erik Tohvri: kus asub Maali-tädide erakonna majakas?

Erik Tohvri Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Peab tunnistama, et järjest enam hakkab mind valdama tulutu bussiootaja tunne: seisad kuskil tundmatus peatuses järjest tihenevas vihmasajus ja ootad bussi, et koju, oma turvalisse elupaika tagasi jõuda. Seda päästvat bussi aga ei tule ega tule, ning järjest rohkem hakkab hinge vaenama kahtlus, et see jääbki tulemata.

Siin, igipõliselt eestlastele kuulunud paesel mandrinurgal, on mitmed võõramaised suurriigid püüdnud meid orjarahvaks muuta. Vabadusiha ja pääsemislootust pole nad rahva hinges siiski kustutada suutnud. Oma vabaduse nimel oleme pidanud veriseid lahinguid, aga kergeusklikumad meist samal ajal ka müütilist Valget Laeva oodanud.

Neid prohvet Maltsveti jüngreid leidub meie seas tänapäevani. Õnneks, tänu järjest kasvanud haritusele ja realiteeditundele, pole nad seni meie riikluses tooniandjateks suutnud tõusta.

Või siiski? Praegu niiviisi selles virtuaalses bussipeatuses seistes pole ma selles enam nii kindel, sest tädi Maali tüüpi inimesi, kes ilmvõimatuid imesid usuvad, polegi meie hulgas nii vähe. Taassündinud prohveti juhtimisel on nad suutnud terve erakonna püsti panna ja usuvad siiralt, et on leidnud ajaloolise ratta, mille abil on võimalik 21. sajandil kogu ajalugu sajandi võrra tagasi pöörata. Selleks on vaja vaid igal võimalikul juhul omapead vastuvoolu ujuda ja mis tahes maailmaprobleeme lahendavatele ettepanekutele vastu hääletada. Koos muu Euroopaga edasi sammumine on minevikku taga igatsevate Maali-tädide erakonna meelest kurjast, aga miks – kas sellepärast, et nendele teed näitav majakas asub hoopis mujal?