Postimees 1912. aastal: riigi toetus ja oma abi
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
24. juuli 2019, 00:01
/nginx/o/2019/07/23/12398413t1hecfd.jpg)
Wene talupoeg on sellega harinenud, et teda hädakorral kroonu toidab, et igas uuemas ettewõttes walitsuse käsi aitamas ja upitamas on. Meid on harjutatud iga toetuse pääle üleüldistes asjades, mis ülemalt poolt tuleb, nagu suure armuanni ja hääteo pääle vaatama.
Nende tagajärgede pääle vaadates paistab, nagu oleks see just kõigiti korras, et walitsuselt üleüldistes asjades toetust ei saada. Kuid ei tohi siin mitte liialdada. On suuremaid ja üleüldiseid ettewõtteid, kus ilma riigi abita läbi ei saa. Ülekohtune oleks see, kui teatud riigiosad alati saawad, ja teised alatasa maksawad.
Hiljuti teatati ka «Postimehes», et walitsuse poolt Pihkwa talupoegadele õppereisi tarwis Liiwimaale 600 rbl. abiraha on määratud. Kui meelde tuletada, et ministerium Emajõe puhastamiseks ülewal pool Tartut mitte abi ei andnud, ja palwe tagasilükkamist sellega põhjendas, et niisuguse weetee korraldamine kohaliku tähtsusega on ja sellepärast kohalikkude elanikkude omal kulul toimetada tuleb, siis näeme, kuidas meil riigiabi korralduses tihti kahesugust mõõdupuud tarwitusele wõetakse.