Juhtkiri: klõps käigu kiiremini

Turvavöö bussis Foto: Elmo Riig / Sakala

Autodes turvavöö kinnitamise normiks muutumine süstib optimismi, et kunagi valitseb sama olukord ka bussides. Seda enam, et tasapisi näikse asi selle poole liikuvat. Ent see protsess võiks käia tunduvalt kiiremini, kui oludes ja käitumises poleks nii palju ebaühtlust. Kord on, kord ei ole. Mõnikord nõutakse, teinekord mitte.

Eestis sõidavad nii turvavöödega kui ilma nendeta reisibussid. Uuematel on need olemas, vanematel mitte. Täpselt nii nagu sõiduautode puhul kehtib reegel, et kui vöid omal ajal tehases ei pandud, siis takkajärgi nende paigaldamist ei nõuta.

Rääkimata tõigast, et linnaliinibussides ei kasutata turvavöid niikuinii ei Eestis ega mujal. Seegi soodustab reisibussis elu päästva turvavarustuse mittekasutamist, sest kardetavasti mõtleb nii mõnigi inimene, et buss on buss ja kui ühes saab läbi ilma vööta, siis saab ka teises.

Elu paistab ühtlasi näitavat, et olenevalt bussifirmast, bussijuhist või konkreetsest päevast ja situatsioonist võidakse, aga ei pruugita turvavöö kasutamise vajadust meelde tuletada ja paluda see kinnitada. Ning mõnel juhul üksnes öeldakse ja palutakse, teisel tuleb roolikeeraja ise vaatama, kas inimesed kuulasid sõna.

Loomulikult ei saa ka kõige pedantsem ja tähelepanelikum bussijuht välistada, et keegi sõidu ajal vööd vaikselt lahti ei tee, ent kui säärane kontroll on üldlevinud, harjuvad inimesed turvavöö kinnitamise ja ka sõidu lõpuni kinni jätmisega kiiremini.

Osa mäletab, et oli periood, kus autodes kasutati esiistmetel turvavöid juba usinasti, ent tagaistmel sageli mitte. Sellegi põhjusi võib otsida ebaühtlusest: paljudes vene autodes ja üheksakümnendate alguses läänest toodud pruugitud autodes olidki vööd üksnes esiistmel. Nii püsis tükk aega elus pehmelt öeldes põhjendamatu arusaam, et tagaistmel pole turvavöö hädavajalik.

Turvavööde olemasolu bussides ja nende kasutamine üldlevinuks muutumine on tähtis, sest mida kiiremini selleni jõutakse, seda suuremat hulka vigastusi ja võibolla ka mõni surm suudetakse ära hoida.

Praegu mõtlevad või vähemalt käituvad paljud veel nii, justnagu poleks bussis tarvis olla istme külge kinnitatud. Hiljutine bussiõnnetus Keila-Joal näitas valusalt, kui vale see on. Samal ajal on kõrvale panna näiteid selle kohta, kuidas kinnitatud turvavöö on palju muutnud. Näiteks eelmisel aastal põrkas koolilapsi vedanud Eesti buss Slovakkias kokku vastassuunast tulnud sõiduautoga, kuid kõik poolsada last pääsesid vigastusteta, sest bussijuht oli peatuse ajal öelnud, et vöö tuleb kinni panna. Pandigi.

Konkreetsed lood konkreetsetest õnnetustest panevad inimesi samuti selle teema üle mõtlema ja hoolega kaaluma, kas mugavus kaalub üles võimalikud riskid. Muide, vanasti väitsid ka paljud autojuhid, et turvavöö ahistab, täpselt nagu kuuleb praegu mõne bussisõitja suust.

Turvavööde olemasolu bussides ja nende kasutamine üldlevinuks muutumine on tähtis, sest mida kiiremini selleni jõutakse, seda suuremat hulka vigastusi ja võibolla ka mõni surm suudetakse ära hoida. See on mõttekoht nii riigile, bussifirmadele kui igale sõitjale. Viimane saab teha kas või seda, et paluda järgmine kord ka enda taga istujal vöö kinnitada, juhul kui too seda ei tee. Avarii korral lendab ta ju eesolijale selga.