Ukrainlased on tüdinenud. Ennekõike sõjast, aga mitte ainult. Ka riigis lokkav korruptsioon, pitsitav vaesus ja oligarhide omavoli ärritavad sõja foonil aasta-aastalt üha enam.
Juhtkiri: Ukraina poliit-tõsielusari (1)
Kõik kokku on vorminud Ukrainas elavate inimeste meelsust. Milliseks, seda näitasid ilmekalt eilsed ülemraada valimised.
Nende ridade valmimise ajaks ei olnud lõpptulemus selge, ent juba ette oli teada, et president Volodõmõr Zelenskõi parteile Rahva Teener pole vastast. Põhjus seesama, mille pärast Zelenskõi võidutses ülekaalukalt aprillikuistel presidendivalimistel: rahva vaat et kustutamatu janu uute poliitikute järele ja sama kustutamatu umbusaldus vanade olijate vastu.
Oleks küüniline ukrainlastele niisugust janu ette heita. Inimlikult on neid lihtne mõista. Kuid see ei muuda tõika, et Ukraina rahvas korraldab suurt poliiteksperimenti, et mitte öelda poliit-tõsielusarja, kus panused on kõrged ja eespool terendab oht pettuda.
Asi on selles, et ukrainlased andsid oma hääle paljudele tundmatutele ja poliitilise kompetentsita inimestele, või siis väga hästi tuntud, ent samuti poliitilise kogemuseta inimestele. Volodõmõr Zelenskõi on teatavasti näitleja, kelle kokkupuude poliitikaga piirdus enne presidendivalimisi telesarjas presidendi mängimisega. Nüüdsete raadavalimiste eel räägiti, et kui Rahva Teenrid ei saavuta parlamendienamust, on selle partei esimene valik rokkmuusiku Svjatoslav Vakartšuki värskelt loodud ja juhitud erakonnaga Hääl. Vakartšuk on poliitikas samuti algaja ning ka teadmised tema hoiakute ja plaanide kohta on lünklikud. Mismoodi Häälel valimistel läks, polnud lehe valmimise ajaks küll teada.
Ukraina rahvas korraldab suurt poliiteksperimenti, et mitte öelda poliit-tõsielusarja, kus panused on kõrged ja eespool terendab oht pettuda.
Sellised on siis inimesed, kellele pannakse lootust, et nad suudavad riigist korruptsiooni välja juurida. Harilikult peetakse seda ülesandeks, mis on jõukohane väga võimekatele juhtidele, kes tunnevad poliitmaailma toimimisloogikat finessideni. Eriti kui probleem ametialase võimu kuritarvitamisega on riigis nõnda ulatuslik ja pikaajaline kui Ukrainas.
Volodõmõr Zelenskõi on algusest peale kinnitanud, et tema juhtimisel jätkab Ukraina läänekursil, ent paraku on tema sõnades ja tegudes seda, mis lääneliku asjaajamisega kokku ei kõla. Alustada võib sellesama ülemraada erakorralistest valimistest. Mäletatavasti saatis Zelenskõi raada kohe pärast ametisse vannutamist laiali, ehkki põhiseadus näeb ette, et kui tähtajaliste valimisteni on jäänud kuus kuud – nagu see tookord oli –, siis seda ei tehta. Tõsi, põhiseaduskohtus jäi presidendile siiski õigus.
Veel on Zelenskõi teinud üleskutse keelata eelmise valitsuse liikmetel ja ametnikel tulevaste valitsuste töös osalemine. Isegi jutt sellest, et talle ei meeldi kompromisside poliitika, on demokraatia alusväärtustele mõeldes vähemasti küsitava väärtusega.
Samal ajal on ennast suutnud uuesti koguda venemeelsed jõud. Paremuselt teise tulemuse saavutanud Opositsiooniline Platvorm – Elu Nimel (OPEN) lubab rahuplaani, mille olevat heaks kiitnud Vladimir Putin ise. Võib üksnes spekuleerida, mis saab olema OPENi võimuses, kui uue koalitsiooni tegemine peaks ebaõnnestuma.
Ukraina riik ja rahvas vajab kõike muud kui uusi negatiivseid pöördeid.