Kadri Kuulpak FOTO: Erakogu

FOTO: Erakogu

«Julgeda – tähendab kaotada mingiks ajaks jalgealune.» Nii on öelnud Taani filosoof Søren Kierkegaard. Väikese kooli õpetajale, kes julges oma nime ja näoga ajakirjandusse tulla, võib jalgealuse kaotamine tähendada halvimal juhul töö kaotamist.

Ka haridusminister mainis intervjuus Postimehele juhust, kus talle muret kurtma läinud õpetajad kaotasid töö. Ministri sõnade kohaselt läks aasta, kuni direktor ametist vabastati. See ei pruugi olla lahendus Kanepi gümnaasiumi jaoks. Siiski on see ükskõik missuguse lahenduse leidmiseks pikk aeg.

Veel enam, esialgu teatas ministeerium, et ei saa otseselt kooli asjadesse sekkuda: «Sellist asja ei ole, et kaebuse peale kohe direktorile kirjutame. See ei ole hierarhia pärast võimalik.»

Näib, et rõkkame asjata rõõmust õhukese riigi üle. Õhukeses riigis ei pea inimene teadma, millega tegeleb vald, millega ministeerium, millega töövaidluskomisjon, mis võimalused on kooli hoolekogul.

See oleks justkui sama, kui kiiret reageerimist vajava traumaga inimene hakkab haiglakoridorides kabinetist kabinetti vaaruma. Kõik suunavad teda edasi. Tagatipuks on rägastiku lõpus spetsialist, kes räägib ennetusest. Abi ei kusagilt.

Kui hädasolija on suu avanud – ja kui neid hädasolijaid on veel mitu –, tuleb neid aidata.

Ebaõigluse vastu astunud õpetaja võib vajada ka psühholoogi abi, kuid eelkõige tuleb tema probleemidele lahendus leida ametnikel. Ka nende töös maksab julgus. Ülle Madise aga ütles hiljuti Postimehele antud intervjuus, et paljudes ametnikes on kadunud tahe ja julgus otsustada.

Õhukeses riigis ei pea inimene teadma, millega tegeleb vald, millega ministeerium, millega töövaidluskomisjon, mis võimalused on kooli hoolekogul.

Alles pärast artiklit Kanepi gümnaasiumis toimuvast teatas minister, et ka tema algatab menetluse. Hädasolija detailsest märgukirjast valda ja ministeeriumisse üksi ei piisanud.

Kui abivajaja saab signaali, et keegi ei lahenda tema probleemi, kõik «menetlevad» ja «tegelevad», kaob julgus. Nagu ütleb tänases lehes Kanepi gümnaasiumi endine õpetaja ja kohaliku omavalitsuse liige: «Põhjus, miks õpetajad valda ja hoolekokku ei pöördu, on imelihte. Keegi ei usu, et direktoriga midagi juhtub. Kaebajaga aga juhtub kindlasti kohe.»

Väikeses kohas võib tegutsemisjulgus tähendada oma erakonnakaaslase, sõbranna, naabri või kunagisele klassivennaga konflikti astumist.

Sellepärast kannatatakse palju vaikides ära. Kaebamisel on ka nõukogude aja maik. Tagatipuks tahab enamik inimesi lihtsalt ära elada. Olla hea ema, hea isa. Käia tööl – mitte teha karjääri – ja teenida leiba. Inimene tahab kodurahu. Püüdleb töörahu poole.

Milleks siis julgeda? Milleks lüüa jalgealune kõikuma? Taani filosoofi tsitaadil on ka teine pool: «Mitte julgeda – tähendab kaotada elu».