Juhtkiri: töökäteta pole ka majandust

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Eesti majandus on juba mõnda aega olukorras, kus tööd jagub veel küllaga, kuid töötajaid mitte. Kuna sisserände tingimused on püsinud aastaid jäigana, on tekkinud uus klass nn renditöötajaid, kes on ametlikult mõne Leedu või Poola ettevõtte palgal.

Siseministeerium eesotsas minister Mart Helmega teatas sel nädalal, et tahab seada sedalaadi võõrtööjõudu kasutavatele ettevõtetele karmimad piirangud, millest üleastumisel ähvardaks kopsakas sunniraha. Üldjoontes tähendaks see aga, et siin saavad töötada üksnes Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud ning need, kes sisserände piirarvu alla ei lähe või sinna jaanuari esimestel päevadel sisse pääsesid. Tänavu oli piirarv 1315.

Küsimus renditööjõust või ka piirarvust on vanem kui praegune valitsus, kuid ka nüüd on tehtud rehkendusest üksnes pool. Siseminister Helme ütleb, et Eestil jäävad renditöötajatelt tööjõumaksud kogumata ja pealekauba viivad nad oma palgaraha nagunii koju. Jääb aga selgusetuks, kuidas nüüdne algatus tööjõuprobleeme lahendama peaks. On ju renditööjõu kasutamine selle sümptom.

Ministri põhjendustest kumab läbi kriitika, et kogu selline asjaajamine on üks skeemitamine ja riik vaid kaotab sellest – peaasjalikult maksuraha. Niisamuti ütleb Helme, et kui uus regulatsioon jõustub, paranevad ka Eestis elavate inimeste töölesaamise võimalused. Niisugune õigustus eirab aga täielikult tõsiasja, et just nende inimeste puudus selle olukorrani ongi viinud.

Praeguses majandustsüklis on Eestis sisuliselt täistööhõive, mis tähendab, et kõik, kes vähegi töötada soovivad, endale tõenäoliselt ka töö leiavad. Teisisõnu, puudu jääb ka kogu Eesti tööealisest elanikkonnast, et teha ära see töö, mida majandus on praeguse potentsiaali juures võimeline pakkuma.

Praeguses majandustsüklis on Eestis sisuliselt täistööhõive, mis tähendab, et kõik, kes vähegi töötada soovivad, endale tõenäoliselt ka töö leiavad.

Ettevõtjad ütlevad selgelt, et probleem pole skeemitamises, vaid faktis, et tööjõudu ei ole enam võimalik kohalikult turult leida. Kuivõrd sisserände piirarv täituski juba aasta alguses, on alternatiive vähe. Ent kus on nõudlus, seal tekib ka pakkumine – ükskõik, mis viisi pidi.

Seetõttu on tarvis probleemile läheneda just selle nurga alt, kus saaksid lahendatud nii tööturu vajadused kui ka praegused probleemid järelevalvega. Siseministri algatusest selgub aga, et erialaliitude ja ettevõtjatega pole asja arutatudki.

Nagu tõdeb ajakirjanik Andrus Karnau oma tänases kolumnis, on hakanud hirm võõra ja teistsuguse ees dikteerima ka Eesti majanduspoliitikat.

Reaalsus on aga see, et vabas maailmas liiguvad nii töökohad kui töötajad sinna, kus on ressurssi. Kui konstruktiivsete lahenduste asemel tõmmatakse ideoloogilistel kaalutlustel ainult pidurit, võib kindel olla, et varem või hiljem kannatavad kõik. Lihtsalt kõige mobiilsem seltskond ehk majandust vedavad tööandjad ja spetsialistid leiavad soodsama pinnase mujalt.