Margus Parts. 

FOTO: Postimees.ee

Kui Kolašini mägilinnakesest piki Tara jõge ööbimiskoha poole sõitsime, muutus tee peagi üsna kitsaks, kõva kate asendus kruusa ja aukude seguga ning õhtuhämaruses mööduvad veokid sundisid käänulisel teel hoogu vähendama. Nii tihe rasketehnika liikumine tundus puhkepäeva õhtul kummaline.

Mõneteist kilomeetri pärast hakkas tee äärde ilmuma hiinakeelseid silte ja mäenõlva ääristasid uskumatuna näivad tunnelite ja sildade karkassid. Orgu püstitatud ehituslinnakust möödudes saime küsimustele vastuse: selgus, et töid tegi Chinese Road and Bridge Corporation.

Hiina käsi oli jõudnud Montenegro idanurka, mida läbib sama hästi kui vaid üks tolmune tee. Nüüd kerkib sinna kiire ja nüüdisaegne ühendus Aadria mere sadamalinna Bari ja Montenegro põhjanaabri Serbia vahel. Esimene 40 kilomeetri pikkune lõik 20 silla ja 16 tunneliga peaks valmima tuleva aasta septembris.

Paraku on siin mitu aga. Esiteks selgub eksperdihinnangutega tutvudes, et projekt ei pruugi ennast üldse ära tasuda, sest Montenegro ranniku ja Serbia vahel lihtsalt ei ole piisavalt liiklust ja Serbia on viivitanud piiritaguse ühendava tee ehituse alustamisega.

Teiseks rahastatakse ehitust 85 protsendi ulatuses Hiina Eximbanki laenuga. Kokku hinnanguliselt 1,3 miljardi euro suurune projekt on kasvatanud Montenegro riigivõla 2012. aasta 63 protsendilt tervelt 80 protsendile.

Projektile eelnenud uuringuid ei ole seni avalikustatud ja isegi Montenegro parlament ei teadnud 2014. aastal Hiina laenu heaks kiites, mille poolt nad täpselt hääletasid.

Avaliku konkursita sõlmitud leping vabastab CBRC ja teised alltöövõtjad käibe- ja tollimaksukohustusest. Lisaks lepiti kokku, et kui Montenegro ei suuda teatud aja jooksul Eximbankile võlga tasuda, saab Hiina pank õiguse teatud osa üle taristu territooriumist. Ka arbitraaž käib vastavalt Hiina seadustele.

Kõik see kordab juba tuttavat mustrit, kus riigid võtavad sageli ilma selge ohuhinnaguta laenu suurelt Hiinalt, arvestamata, et Pekingil on sellistes projektides alati oma strateegilised huvid.

Nüüd on Montenegro otsustanud järgmise kolme aasta jooksul võlakoormat vähendada, kaaludes selleks 300 miljoni euro väärtuses võlakirjade väljastamist, riigi lennujaamades osalise kasutusõiguse müümist ning kodakondsuse andmist kuni 3000 välismaalasele, kes on valmis investeerima vähemalt 250 000 eurot valitsuse projektidesse.

Kõik see kordab juba tuttavat mustrit, kus riigid võtavad sageli ilma selge ohuhinnanguta laenu suurelt Hiinalt, arvestamata, et Pekingil on sellistes projektides alati oma strateegilised huvid. Õnneks on Euroopas viimasel ajal probleemi üha rohkem teadvustama hakatud ning loodetavasti hoiab see ära Hiina laienemise võlaorjusesse langenud Euroopa riikide taristu arvel.