Ursula von der Leyen. 

FOTO: FRANCOIS LENOIR/REUTERS

Milles siis seisneb Euroopa «päästja» von der Leyeni imevõime? Ilmselt oli tal alates taustast ja keeleosavusest ning lõpetades laste arvuga hulk sobilikke omadusi, mis tegid temast mõistliku kompromissi, kirjutab kolumnist Andres Herkel. 

Tellijale

Ursula von der Leyen sai hääled kokku. Euroopa poliitiline masin näitas võimet suurem segadus ära hoida ja leida lahendus. Euroopa Parlamendi suured rühmad – Rahvapartei, liberaalid ja sotsiaaldemokraadid – leidsid konsensuse, mille liikmesriikide valitsusjuhid olid neile kaks nädalat varem ette kirjutanud.

Kas nüüd on lõpp hea, kõik hea? Rahulolu, kui seda üldse on, on pigem üürike. Euroopa Komisjoni juhi nimetamisel räägiti aastaid nn Spitzen-kandidaadi süsteemist, sellega arvestasid kõik, mitte üksi Manfred Weber ja Frans Timmermans, kes pika ninaga jäid. Kuidas von der Leyen seda usaldusmudelit, mille president Macron ühe kapriisiga õhku lasi, taastama asub, ei ole selge. Komisjoni tulevane president lubas Euroopa Parlamendi liikmetele, et teeb seda, aga praegu tundub see lubadus kusagil hästi eemal – pole aktuaalne ega täidetav.

Euroopa Parlament on haralisem kui kunagi varem ning liikmesriike ükshaaval vaadates probleeme jätkub. Pikaajaline peataolek, mis Euroopa Komisjoni juhi leidmisega ära hoiti, on varem kollitanud liikmesriike. Mitu kuud kestis viimati valitsuse moodustamine Belgias, Saksamaal, Rootsis või Lätis? Väga kaua. Ega Eestiski midagi lihtsat-loogilist olnud, viimase ministri tõmbas poliitiline mustkunstnik kaabust välja vaid napp nädal enne eurovalimisi.