Usun, et väga paljud meist heldisid, kui laulutaat pilve pealt alla astus ning meie mitteametlikku hümni ise juhatama asus. Tuli teine valgete juuste lehvides ning müstiliste silmade hiilates, peos omaenda dirigendikepp. Olev Oja, aastakümneid Gustav Ernesaksa varumehena RAMi juhatanud, sallis imet – andis laulutaadile võimaluse taassünniks enda kehas ning pani helisema armsaimast armsama ühislaulu «Mu isamaa on minu arm».
Teine ülimalt siiras tundepuhang, mis paljusid heldima ja mõningaid vinguma pani, kõlas kultuuriminister Tõnis Lukase suust. Urmas Vadi võrdles Vikerraadios ministri kõnet ajast mahajäänud metsavenna reinkarnatsiooniga. Aga Lukas ei pidanud silmas Lasnamäed kui kunagist venestamise sümbolit. Talle ja paljudele meist teeb haiget kasumijaht Tallinnas. Pole võimalik armastada Eestit, kui me ei hooli oma kodumaa pühapaikadest ning koduriigi pealinnast.