Krista Kodres: «vaene Vaher»

Elmar Vaher. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Nädalavahetuse eesti raadioeetri jutusaadetes on viimasel ajal pühendatud palju tähelepanu politseiülem Elmar Vaheri magistritöö kaasusele. Jättes kõrvale plagiaadikahtlustuse, mis nüüdseks on TLÜ akadeemilise komisjoni poolt ka lahendatud, vaatleksin küsimust märksa laiemalt ehk magistrinõude põhjendatusest lähtuvalt.

Peamiselt on teema kommenteerijad tundnud Vaherile kaasa. Põhjuseks on enamasti märgitud, et riigi kõrgetelt ametnikelt teaduskraadi – antud juhul magistrikraadi – nõudmine pole põhjendatud; lähtuda tuleks inimese kogemusest ja võimekusest. Viimasele soovile ei saa kuidagi vastu olla, nagu võib ka nõustuda, et ametikohale juba valitud inimesele tagantjärele sellise nõude esitamine on liiast.

Küll aga on enam kui küsitav mõne saatejuhi viimastelt argumentidelt sujuv üleminek väitele, nagu oleks kogu idee ise – (kõrgetele) ametnikele kraadinõude seadmine – ebakohane. Vaidlen sellele vastu. Minu pikk kogemus ülikooli õppejõuna lubab öelda kindlalt, et kraadiõppe kaudu omandab inimene, muidugi ka tulevane ametnik, nii teadmisi kui analüüsivõimet, ning ühiskond on rumal, kui lubab tal neid omandada alles tööl olles, katse-eksituse ajanõudlikul meetodil, mis on kogemuse omandamise peamine tee. Kas peaksime lubama, et selle tee maksab kinni maksumaksja, kes sellisel juhul peaks leppima ka eksimisega ja kannatlikult ootama, kuni ollakse kogenud? Või on siiski kindlam loota, et seatud filter – kraadinõue – lubab vähemasti loota professionaalset toimimist?