Mari-Vivian Ellam: lastekaitse alareageerimist on maal palju

Lapse vastu suunatud vägivald. Foto: Germano Poli/PantherMedia/Scanpix

Tuleb pingutada selle nimel, et ükski laps Eestis ei jääks abita ja et osutatud abi ei tekitaks samas hullemat olukorda, kui oli enne, kirjutab õpetaja Mari-Vivian Ellam. 

Olen sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate suust kuulnud enda jaoks väga imestamapandavaid õigustusi. Näiteks, et lapse jutt selle kohta, et ema on teda seksiks müünud, on kättemaks, ehkki selliseid kuuldusi kinnitavad alevikus mitmed. Samuti, et pere lapsed ei saa olla näljas, kuna kolme aasta tagused graafikud näitavad, et lapsed on normaalkaalus.

Samuti ei olnud lastekaitsetöötajate arvates probleem see, et pereema elukaaslased vahetuvad iga kuu-paari tagant ning nende hulgas on eksvange ja alkohoolikuid. Nii mõnigi läks vangi ka konkreetse pere lastele füüsilise kahju põhjustamise eest ning mõne päeva pärast oli majas juba uus mees. «Inimesel on õigus oma eraelule,» ei näinud lastekaitsetöötaja selles probleemi. Samal ajal on pere lapsed öelnud, et ema ise on vägivaldsemgi.

Lastekaitse jaoks ei olnud muret tekitav ka fakt, et peres on varem juba üks laps teadmata asjaoludel surnud ning ema on tingimisi karistatud ühe oma teise lapse koomasse peksmise eest, sest «inimesed muutuvad» ja «neile tuleb anda uus võimalus». Mis on aga tõend selle muutumise kohta, kui peres on jätkuvalt probleemid, lapsed on silmnähtavalt näljas ega taha kodus olla?