Üks Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktidest ütleb, et enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tuleb tõsiselt kaaluda. Toimetus kaaluski, ja otsustas kajastada tänases lehes kümneaastase Sillamäe poisi enesetappu. Miks? Sest kõnealuse loo asjaolud on tavapärasest sedavõrd erinevad.
See lugu näitab meile, et ka kümneaastaste või natuke vanemate laste vahel võib tekkida probleeme, mis lõppevad kõige traagilisemal moel. Ent nii väikeste laste konfliktid ei saa olla lahendamatud.
Sillamäe juhtumiga tegeles korduvalt nii kohalik noorsoopolitseinik, kooli sotsiaaltöötaja kui ka psühholoog. Paraku ei aidanud kellegi sekkumine edasist ära hoida. Loodetavasti soovivad kõik asjasse pühendatud asutused ja ametkonnad jõuda põhjuseni, miks nii läks. Kas olukorra tõsidust ei suudetud õigesti hinnata, jäädi lootma konflikti (pool)iseeneslikule lahenemisele või midagi kolmandat?
Lapsed tulevad erinevatest kodudest ja on erineva käitumisviisiga. See on paratamatus. Kui aga erisugusest käitumisest saab koolikiusamine, ei teata sageli, kuidas reageerida.
Politsei oli juhtumiga seotud eelmise aasta sügisest. Pärast selle aasta jaanuaris toimunud vestlust kiusaja ja ohvriga ei jõudnud politsei pressiesindaja sõnul nendeni enam ühtegi signaali koolikiusamisest. Sotsiaaltöötajaga jäi lihtsalt kokkulepe, et kool hoiab noorsoopolitseinikku toimuvaga kursis.
Enesetapu teinud poisi õde süüdistab aga tegevusetuses koolitöötajaid, kes oleksid pidanud kiusamist takistama. Ühtlasi ütlesid politseinikud õe sõnul, et nad ei saa võtta kohtulikule vastutusele süüdlast, kes on alla 14-aastane. Niisiis, seadus justkui eeldab, et sellest vanusest nooremate probleemid ei ole nii tõsised.
Selle traagilise juhtumi puhul ei tohi minna ümber ka tõigast, et kool, kus kümneaastane poiss käis, on korduvalt seoses kiusamisega avalikkuse huviorbiiti sattunud. Mais tuli kooli mees ja ähvardas õpilasi relvataolise esemega. Väidetavalt tuli ta õiendama arveid ühe tüdruku tagakiusajatega. Juunis kirjutas kohalik ajaleht veel kahest koolikiusujuhtumist. Ka külastab kooli igal nädalal noorsoopolitseinik.
Kindlasti ei tähenda see, et Sillamäe vanalinna kool oleks ainus, kus koolikiusamisega probleeme.
Tervise Arengu Instituudi mais avaldatud andmetel on viimasel paaril kuul vähemalt korra kiusamist kogenud umbes kolmandik ehk 35 protsenti õpilastest, sealhulgas 15 protsenti on kiusamist kogenud korduvalt, kaks korda kuus või sagedamini. Kaasõpilaste kiusamisest on viimase paari kuu jooksul osa võtnud 28 protsenti õpilastest.
Nii teiste õpilaste kiusamine kui ka ise kiusamise ohvriks sattumine on õnneks pidevalt vähenenud. Siin on tänuväärseid tulemusi andnud koolides ja teistes õppeasutustes korraldatav projekt «Kiusamisvaba kool», millega alustati Eestis 2010. aastal. Praegu kasutatakse seda metoodikat enam kui 70 koolis.
Tööd on tehtud palju, kuid koolikiusuohvrite hulk on endiselt liiga suur. Sellepärast tuleb igaühel mõelda, mida teha juba täna, et tema laps või õpilane kohtleks teisi lugupidavalt.
