Ivan Makarov: laulupeo kaitseks

Tallinn, 06.07.2019 XXVII laulu- ja XX tantsupidu „Minu arm“. Laulupidu. Avakontsert "Õpetajale". XXVII Song and XX Dance Festival "My Fatherland is My Love". XXVII Song Festival concert 'To the Teacher' on Saturday afternoon. FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA FOTO: Mihkel Maripuu/Pm/scanpix Baltics Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Juubelilaulupidu oli võrdsuse tipptund: kuulata võis igaüks ja laulda sai see, kes oskas seda korralikult teha, sõltumata päritolust, kodakondsusest ja sotsiaalsest seisusest.

Kavas ei saaks teha erandit vaid ühe võõrkeele jaoks: Eestis elavad paarisaja rahvuse esindajad ja siis peaks kõlama ka sama palju eri keeltes laule. Nõukogude Liidus nõuti küll nõukogude heliloojate teoste kindla protsendi lülitamist igasse kavva, olgu see rahvaloomingu kontsert või Egiptuse iidse muusika õhtu, kuid leidus üllatavalt vähe neid, kes üritasid seda kohustust ka täiel määral täide viia. Näib, et selliste geeniuste arv oli isegi väiksem kui nüüdisaegses Eestis.

Üks paljudest meie laulupeo voorustest on meeste, naiste ja laste osalemine. Tegelikult pole see iseenesestmõistetav: möödunud sajanditel ei tohtinud naised laulda kirikukooris ja sopraneid ning metsosopraneid toodeti, kastreerides tuhandeid andekaid poisse, paljud neist surid operatsiooni tagajärjel. 1870. aastal keelati hääle- ja soomuutmise metsik komme ka Itaalias, kuid see tuli meile nüüd normina tagasi, ja oleks siis veel kunsti nimel… Saudi Araabia sotsiaalministeerium keelas 2009. aastal naistel laulmise ja tantsimise, Iraani seadused keelavad naistel laulda meestele. Seega «multikultuurne» laulupidu oleks hullumaja – ühele ei meeldiks üks asi, teisele teine, kõik solvuksid ja laulupidu häviks nagu Paabeli torn või Nõukogude Liit. Alles hiljuti toimus sealsamas lauluväljakul suur vene laulu kontsert, ingerisoomlaste muusika polnud üldse esindatud. Miks vaikisid meie võrdõiguslased?