Karl-Eduard Salumäe: mittepealinlaste hääl kõlagu

Karl-Eduard Salumäe Foto: Marko Saarm

Olenevalt sellest, kelle käest küsida, on nüüdseks hulk aega käinud riigitöökohtade pealinnast väljakolimine kas näotu ja mõttetu inimeste väntsutamine või lõpuks ometi üks Tallinna-kaugeid piirkondi väärtustav samm pärast aastatepikkust trääsa.

Veelahe jookseb selgelt, ehkki mitte ainult pealinlaste ja poolpealinlaste ning mittepealinlaste vahelt. Ühed võivad väita siira veendumusega, et väljaspool «linna» (nagu Eestis muid linnu polekski) spetsialiste või vähemalt sama häid spetsialiste lihtsalt ei leia, «maalastele» mõjub selline jutt aga pehmelt öeldes solvavalt. Ja ongi emotsioonid valla.

Riigiametite kolimise teema on kõigest üks – ehkki ilmselt parim – näide Tallinnas ja selle lähiümbruses elavate ning ülejäänud eestimaalaste kohati diametraalselt erinevast vaatest oma kodumaa elukesele. Sõltuvalt mõttelaadist on Maarjamaa eri nurgad pealinnast kaugel või Tallinn Eesti servas. Geograafilises mõttes.

Ma pole kindel, kas nende arvamuste erinevust piisavalt märgatakse ja teadvustatakse. Igatahes on see kriitilise tähtsusega. Tallinna-keskselt mõtlevad inimesed ei pea saavutama arvulist ülekaalu, et teha kogu riiki puudutavaid muudatusi oma mätta otsast, sest otsustajate kabinettidest asub lõviosa (endiselt) pealinnas. Tallinnas elab veidi vähem kui kolmandik eestimaalastest ning isegi Harjumaa ja Raplamaa elanikud ei anna poolt kokku.

Tallinna-keskselt mõtlevad inimesed ei pea saavutama arvulist ülekaalu, et teha kogu riiki puudutavaid muudatusi oma mätta otsast.

Julgen väita, et üks ere näide Tallinna-vaatesse kinni jäämisest oli maanteeameti mõne aasta tagune plaan vähendada drastiliselt sõidueksami tegemise kohti. Muu hulgas peeti tookord heaks ideeks muuta sõidueksamivabaks 146 000 elanikuga Ida-Virumaa ja suunata narvakad oma kodulinnast peaaegu neli korda väiksemasse Rakverre. Õnneks niisugusest kavatsusest loobuti, aga alles pärast seda, kui maakonnad hakkasid kõva lärmi tegema.

Niisugustel puhkudel mängib muu hulgas rolli tugev maakonnaleht, mille fookus on sedalaadi teemasid käsitledes mõistetavalt teistsugune üleriigilise lehe omast, aga levik tihtilugu üleriigiline. Näiteks Postimehest leiab seitsme maakonnalehe uudiseid.

Niisiis, mittepealinlaste hääl kõlagu. Ent mitte üle pealinlaste karjudes. Kui viljandi-, jõgeva- või pärnumaalane ütleb, et riigitöökohti on varasematel aegadel tsentraliseerimise lipukirja all teadlikult Tallinna kolitud ja on viimane aeg midagi tagasi saada, siis on talle raske vastu vaielda, kuid kui ta laskub suure elumuutuse ette seatava tallinlase mure naeruvääristamiseni, siis muutub ta sama küüniliseks kui pealinlane, kes arvab, et «maal» tööd teha ei osata.