/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/07/15/12365957t1ha144.jpg)
1980ndail raputas maailma epideemia, mille mõju tunneme tänaseni. HIV ehk immuunpuudulikkuse viirusega nakatumine pole küll enam surmaotsus, kuid seetõttu on vähenenud ka ohutaju, eriti põlvkonnal, mis pole raskemaid aegu näinudki.
Juhtkiri: HIV pole kuskile kadunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänases lehes toome teieni intervjuu aidsiennetaja Deborah Birxiga, kel on oma tööks käsutada maailma suurim rahakott ehk USA riigikassa. Ta tunnistab, et haiguse vastu võitlemisel on astutud erakordseid edusamme, ent teiste seas on murettekitav ühe riskirühma käitumine. Nimelt ei pea tänapäeva noored HIVi/aidsi ülemäära ohtlikuks ja veel vähem leiavad nad ise põhjust nakatumist peljata.
Birx ütleb, et keskmine HIV-positiivne inimene on 15–35-aastane inimene ja näeb välja täpselt nii terve nagu iga teinegi tänaval vastutulija. Ühtpidi annab see tunnistust ennetuse ja ravi edust, kuid teisalt vähendab see tervemõistuslikku hirmu haiguse ohtude ees.
Eestis vähendab ohutaju fakt, et sajandi alguses hakkas HIV levima süstivate narkomaanide seas. Teadmised nõelte jagamise tagajärjel edasi kanduvatest haigustest on praegu ka narkomaanide puhul paremad, kuid paljud paigutuvad riskirühma hoopis teisel põhjusel. Nimelt pole viimase kümnendi jooksul suurenenud harjumus juhusuhtes kondoomi kasutada.
Viimaste aastate jooksul tehtud uuringud näitavad, et 70 protsenti inimestest peab HIVi endiselt eelkõige süstivate narkomaanide seas levivaks haiguseks. Üksnes iga neljas nimetab peamise levimise viisina sugulist vahekorda. Reaalsuses toimub haiguse edasi kandumine üle pooltel juhtudel just sugulisel teel, seejuures noorte seas kõige enam.
Teine oht seisneb meie suures idanaabris. Birxi sõnul on Venemaa üks neist riikidest, mis ei tee piisavalt, et HIVi/aidsi levikut piirata. Kui Sahara-taguses Aafrikas on viimastel kümnenditel olnud tunduvaid edasiminekuid, siis Venemaal epideemia kasvab. Igal aastal lisandub HI-viiruse kandjate sekka 100 000 Venemaa elanikku. Praeguse tempo juures on neid uueks kümnendiks juba kaks miljonit.
Kuniks nakatunud arsti kardavad, või veel hullem, iseendale nakatumist eitavad, seni see nõiaring ka jätkub.
Ka Eesti on oma näitajatelt olnud ammu üks Euroopa Liidu kehvemaid. Nagu mainitud, pole ainus haigusekandja süstiv narkomaan – HIVi on igas sotsiaalmajanduslikus grupis emakeelest sõltumata. Kuigi probleemi mõistmine on ajas kasvanud, näitas ka hiljutine tüli süstlavahetuspunkti paiknemise üle, et oma koduõuele inimesed teemat ei lase. Kuid just ennetus, testimine ja ravi on need, mis epideemia peatavad.
ÜRO ambitsioonika 90–90–90 eesmärgi järgi peaks juba tulevaks aastaks olema 90 protsenti haigetest diagnoositud, 90 protsenti ravil ja 90 protsenti nakkusohust vabad. Lõppeesmärk on 2030. aastaks aidsiepideemiale lõpp teha. Viimase raporti järgi on Eestil sel teel veel omajagu käia.
Kuniks nakatunud arsti kardavad, või veel hullem, iseendale nakatumist eitavad, seni see nõiaring ka jätkub. Ning teisalt, edusammud HIVi ennetamisel ja ravimisel on olnud niivõrd head, et kipume unustama, kui tõsine on nakatumise oht.
Deborah Birx loodab, et HIV-vaktsiinini jõutakse järgmise kümne aasta jooksul. Nähes, kuidas on muutunud suhtumine ka vaktsineerimisse, ei saa sellelegi kõiki kaarte mängida.