Tallinn, 08.11.2018 Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher. Police and Border Guard Board (PPA) Director General Elmar Vaher. FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA FOTO: Mihkel Maripuu/Eesti Meedia/scanpix

FOTO: Mihkel Maripuu/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Politseijuht Elmar Vaher ei jää oma magistrikraadist ilma, kuid hindest «A» küll. Lehekülgede kaupa viitamata jätmist polnud tööd uuesti hinnanud komisjoni sõnul põhjus diplom kehtetuks tunnistada. Konkreetsest tööst märksa suurema küsimusena jäävad aga õhku aastate jooksul ümber tehtud tingimused tippjuhi kohale asumiseks.

Kui Vaherist sai 2013. aastal politsei- ja piirivalveameti juht, temalt magistritööd ei nõutud. Õigupoolest kehtis sel ametil magistrikraadi nõue juba mitu aastat, ent kuna tegu oli valitsuse määrusega, sai siseminister rakendada seda vastavalt vajadusele. Nii lükatigi kraadi nõudmist edasi, kuniks see sai 2015. aastast viimaks kohustuseks. Tõsi, mitte enam kolmandat aastat ametis istuvale Vaherile. Kuid kuna viimane soovis 2018. aastal ka teiseks ametiajaks juhi kohale jääda, pidi ta siiski nüüd kraadi omandama. Ettenägelikult kaitseski Vaher 2016. aasta alguses oma magistritöö pealkirjaga «Ohutõrje õiguslik regulatsioon põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral»

See jäägu komisjoni südametunnistusele, kas Vaheri töö oli akadeemiline vargus, nagu selgus näiteks Rainer Vakra ja Anastassia Kovalenko puhul, või mitte. Selge on see, et olulisi viitamisvigu seal esines. Tuhka peaks endale pähe raputama nii Tallinna Ülikool kui ka Vaher ise.

Olulisem on aga küsimus, miks sai selline olukord üldse tekkida. Miks tehti Vaherile 2013. aastal hinnaalandust, kuigi magistrikraadi nõue kehtestati juba 2009. aasta lõpus?

Riigisektoris pole praeguseks ilmselt ühtki juhikohta, kus ei nõutaks magistrikraadi. See on hea viis sõeluda välja selgelt mittesobivad inimesed. Kuid nagu elu on näidanud, jätab see kõrvale ka palju pädevaid mehi ja naisi, kelle tarvis on vaja siis hakata isikupõhiselt seaduseid ja määrusi muutma. Nõnda käis see ka Vaheri puhul. Kuid näiteid on teisigi: vajas ju kaitseminister 2011. aastal endale just doktorikraadiga avalike suhete nõunikku. Nagu toonane konkurss näitas, suutis väga täpselt sõnastatud reeglitele vastata vaid üks inimene.

Politsei- ja piirivalveameti juht on auväärne töökoht, mida peegeldab ka ametkonna kõrge usaldus ühiskonnas. Puudustega magistritöö ei sea Vaheri juhioskuseid kahtluse alla, kuid ei näita heas valguses ei teda ega avalikkusele segasena näivat olukorda reeglite ja nõuete kohta.

Eesti riik on asunud tegema reegleid reeglite pärast, uskuma paberitesse rohkem kui inimestesse ning loob nõnda probleeme probleemide endi pärast.

Postimehele tunnistab Vaher nüüd, et viited oleks saanud olla täpsemad. Küllap teab nii mõnigi lehelugeja, kuidas käib akadeemilise töö kirjutamine, kui ajasurve on tahtmisest suurem.

Laiemalt tuleb aga juurelda sääraste tingimuste mõttekuse üle. Kas tõesti ainult selleks, et konkursile ei esitaks oma elulookirjeldust iga tööotsija? Seda on raske uskuda. Liiati oleks bakalaureusekraadiga Vaher ilmselt sama hea juht kui magistrikraadiga Vaher. Nõuab see amet ju eelkõige kogemust, külma närvi ja muidugi ka teadmisi. Kuid vaevalt et töö kõrvalt valmis visatud magistritöö viimastele suurt lisa andis.

Pigem jutustab Elmar Vaheri magistritöö meile järjekordselt sellest, kuidas Eesti riik on asunud tegema reegleid reeglite pärast, uskuma paberitesse rohkem kui inimestesse ning loob nõnda probleeme probleemide endi pärast. Kui seejuures veel värbamistingimustega mängides seda kaude ka ise tunnistatakse, siis milleks selliseid nõudmisi üldse esitada?