Islandi jalgpallifänn 2018. aasta maailmameistrivõistlustel.

FOTO: Alexey Malgavko/Sputnik

Island on Euroopa kõige hajusamalt asustatud riik ja rahvaarvult üks väiksemaid. Sisuliselt pole seal metsa, mis tähendab, et igal pool puhub kõva tuul, ning kuna saar asub niivõrd põhjas, on talvel päikesevalgust veel vähem kui Eestis. Ometi noored seal ei joo ja mängivad näiteks jalgpalli sellisel tasemel, et võtsid paari aasta eest skalbi spordiala loojatelt inglastelt.

Pole iseenesestmõistetav, et seis sai just selline, sest veel Eesti iseseisvuse taastamise aegu jõid noored islandlased Euroopas kõige rohkem. Nagu siingi, käisid nooruspõlve lollused ja alkohol käsikäes – lastehaigus, mis tuleb läbi põdeda. Aastal 2019 joob regulaarselt aga üksnes iga 20. noor islandlane.

Hiljuti Islandil käies tahtsin järele uurida, mil määral vastavad rahvusvahelisse meediasse jõudnud lood tõele. Kas on tegu samasuguse müüdiga nagu kogu Eestit kattev wifi sagedusala?

Esimene asi, mida Reykjavíkist vähegi kaugemale sõitnu näeb, on sõja järel modernistlikus stiilis ehitatud kirikud. Ja üldjuhul kohe nende kõrval suured jalgpalliväljakud ja -hallid. Igas vähegi külast suuremas asulas on korralik sporditaristu, mis on koormatud isegi kesksuvel. Hilisõhtul võib linnatänavatel (enamasti küll ainult pealinnas) kohata üksnes purjus ameeriklasi.

Tõsi, ühiskonnad erinevad üksteisest ja seda tunnistavad ka Islandi projektijuhid. Näiteks ühes «nimetamata Läänemere-äärses riigis» oli seotus spordiga hoopis risk, sest jõusaalides ja poksiklubides liikusid steroidid ja muud droogid. Kuid üldjuhul on tervisespordi ja kaine elu seos üpris selge – nii Islandi kui ka teiste riikide näitel.

Energia, mis koolipingist üle jääb, on võimalik matta kas huviringi-spordiklubisse või pudelisse. Paraku on valik seda äärmuslikum, mida väiksem on kodukant.

Ajal, mil alkohol on Eestis ka noorematele jälle taskukohasem, tasub sellele mõelda. Spordisaale, jalgpalliväljakuid ja ujulaid on viimastel aastatel küll järjepanu juurde ehitatud, kuid nii mõneski suuremas asulas pole neist mitte ühtainsatki.

Energia, mis koolipingist üle jääb, on võimalik matta kas huviringi-spordiklubisse või pudelisse. Paraku on valik seda äärmuslikum, mida väiksem on kodukant.

Nii tulebki vaadata maakondlikku sporditaristut osana regionaal- ja tervishoiupoliitikast. Spordikuningas jalgpall on alati enda ümber kogukonna loonud. Ehkki Eesti rahvuskoondisel on olnud minevikus ka helgemaid aegu, on rahvasport see, mis riigi tervena hoiab.