Erik Aru: ühed tulevad, teised lähevad

Erik Aru. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Suure Eesti ettevõtte rajajal pole harilikult endiselt sellega midagi targemat peale hakata, kui välismaalastele maha müüa, nendib majandusajakirjanik Erik Aru.

Nõukogude ajal teadsid need inimesed, kes olid lugenud 1978. aastal Valda Raua tõlkes eesti keeles ilmunud Kurt Vonneguti romaani «Tšempionide eine», et üks edukas autokaupmees on «muinasjutuliselt rikas» inimene. Kui rikas, eks see oli nõukogude inimesele juba segasevõitu. Pontiacist vast oldi kuulnud, kuid Dwayne Hooveri maja hoolikalt loetletud ehitusmaterjale oli töörahva riigis ehk vaid mõni erialateadlane oma silmaga näinud.

Kui teoks saab Silberauto müük ja selle hinnaks kujuneb tõepoolest Starmani tehinguga võrreldav 150 miljonit eurot, siis on vähemalt meie põlvkonna jaoks sellele rikkusele ka hinnasilt külge pandud. Ühtlasi tähendab see suure tõenäosusega aga sedagi, mis juhtus Starmani müümisel Elisale: üks Eesti kapitalil põhinev firma on jälle vähem. Võib ju muidugi loota, et müügist teenitud raha investeeritakse suuresti ka Eestisse, ent siiski.