Laulupidu "Minu arm" teine kontsert lauluväljakul

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Ma usun, et lauluväljak kujutab endast õigupoolest tõelist lahinguvälja, kus põrkavad kokku kaks ideoloogiat, kaks maailmavaadet, kaks kultuuri. Seal käib võitlus liberalismi ja autoritarismi, individualismi ja kollektivismi, Euroopa ja Bütsantsi vahel, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Ma käisin juba kolmandat korda laulupeol. Esimene kord jääb 2009. aastasse, mil sõitsin Tomski oblasti kultuuriministrina Eestisse koos suure delegatsiooniga meie parimatest tantsijatest, muusikutest ja kunstnikest Tomski oblasti kultuuripäevade läbiviimiseks.

Mul on meeles, et tol päeval oli meeletult kuum. Seisime kogu Tomski delegatsiooniga Viru keskuse juures ja imetlesime rahvarõivais laulupeoliste rongkäiku. Mul oli siiralt kahju noortest naistest, kes pidid sammuma kõrvetava päikese all, seljas rahvuslikud villased kostüümid: nende põsed olid bordoopunased ja sätendasid higipärlitest. Kuid ma märkasin, kui eredalt särasid nende silmad, kuidas nende näol kumas helge naeratus ja kui uhkelt kandsid nad oma loomingulise kollektiivi lippe.