Tallinn, 07.07.2019 XXVII laulu- ja XX tantsupidu „Minu arm“. Laulupidu. Teine päev. Hirvo Surva. FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA FOTO: Mihkel Maripuu

FOTO: Mihkel Maripuu

Ühendkoorilaulude ajal kätest kinni hoides ja pisaraid valades inimesed küll armuvad laulupittu, aga laulupidu vajab lisaks armumisele ka armastust. Praegu on aeg, kus laulupeolised on väljateenitud puhkusel, ent sügisel ei tohiks neil teemadel enam armu anda, kirjutab Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimees Jaanus Kann.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Arm sümboliseerib nii meie nõrkusi kui ka tugevusi. Esiteks on arm jälg haavast. Jälg sellest, et olime mingil hetkel haavatavad, ent ka sellest, et meie organism suudab valusatest torgetest üle olla. Kas pole mitte imetlusväärne, et Eesti riik ja rahvas on olnud piisavalt tugev ning suutnud oma ohtrad haavad kinni kasvatada?

Ilmselt ei mõelnud ei Koidula ega juubelilaulupeo kunstiline toimkond sõna «arm» all siiski esmajoones nahakudede kahjustumist, vaid ikka tundeid. Ent ka sel juhul kätkeb sõna mitut tähendust – tehkem vahet armumisel ja armastamisel. Armumine oleks justkui haava tekkimine: me muutume nõrgaks, käitume mõistusvastaselt ega taju ohte ning tihti tunneme valugi. Aegamisi, pindmiste kirgede järk-järgulisel jahtumisel kasvab armumine üle sisemiseks, ravivõimet omavaks jõuks – armastuseks – ja haav hakkab armistuma. Võib ka juhtuda, et armupimeduse möödudes tunded lahtuvad, sest ega armastuski oma igapäevasuses ei ole alati ainult meeldiv. Armastus ei ole see, kui mina tunnen ennast hästi, vaid see, kui teisel hea on.