Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/07/11/12352266t1hf6cf.jpg)
Ühendkoorilaulude ajal kätest kinni hoides ja pisaraid valades inimesed küll armuvad laulupittu, aga laulupidu vajab lisaks armumisele ka armastust. Praegu on aeg, kus laulupeolised on väljateenitud puhkusel, ent sügisel ei tohiks neil teemadel enam armu anda, kirjutab Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimees Jaanus Kann.
Arm sümboliseerib nii meie nõrkusi kui ka tugevusi. Esiteks on arm jälg haavast. Jälg sellest, et olime mingil hetkel haavatavad, ent ka sellest, et meie organism suudab valusatest torgetest üle olla. Kas pole mitte imetlusväärne, et Eesti riik ja rahvas on olnud piisavalt tugev ning suutnud oma ohtrad haavad kinni kasvatada?
Ilmselt ei mõelnud ei Koidula ega juubelilaulupeo kunstiline toimkond sõna «arm» all siiski esmajoones nahakudede kahjustumist, vaid ikka tundeid. Ent ka sel juhul kätkeb sõna mitut tähendust – tehkem vahet armumisel ja armastamisel. Armumine oleks justkui haava tekkimine: me muutume nõrgaks, käitume mõistusvastaselt ega taju ohte ning tihti tunneme valugi. Aegamisi, pindmiste kirgede järk-järgulisel jahtumisel kasvab armumine üle sisemiseks, ravivõimet omavaks jõuks – armastuseks – ja haav hakkab armistuma. Võib ka juhtuda, et armupimeduse möödudes tunded lahtuvad, sest ega armastuski oma igapäevasuses ei ole alati ainult meeldiv. Armastus ei ole see, kui mina tunnen ennast hästi, vaid see, kui teisel hea on.
Armastus ei ole see, kui ma saan laulukaare all mugavalt laulda, vaid see, kui ma teen kaaslauljale ruumi. Armastus ei ole see, kui ma tulen lauluväljakule friikartuleid sööma, vaid see, kui kuulan tähelepanelikult ära ka need laulud, mida ise kaasa laulda ei oska. Ning tõeline armastus ei sõltu ilmast.
Armastus ei ole niivõrd see, kui ma kõnnin koorijuhina oma lauljatega rongkäigus, kuivõrd see, kui ootan peole pääsemise otsust. Armastus on koorikoosseisu kokkupanek, prooviplaani koostamine, sadade kirjade saatmine, repertuaari läbi töötamine, partiide õpetamine. Armastus on nädalavahetus laululaagris. Koorijuhi armastus oma lauljate vastu on küll tammsaarelik, ent vastupidine – armasta, siis näed ka tööd ja vaeva! Ning kui kooris on tublid lauljad, võid teinekord ka avastada, et tööd ja vaeva tegelikult eriti ei tulnudki.
Koorijuhi armastus oma lauljate vastu on küll tammsaarelik, ent vastupidine – armasta, siis näed ka tööd ja vaeva!
Dirigendil võib ju võim olla, nagu president laulupeo avakõnes mainis, aga tõeline õnn ja rõõm tekib sellest, kui saame võimu edasi anda sinna, kuhu see tegelikult kuulub – rahvale. Kui suudame mõnel malbel, tasasel ja kogemusteta lauljal aidata üles leida oma hääl ja enesekindlus. Kui sügisene kohmetu kakofoonia muutub kevadeks väärikaks kooskõlaks.
See peojärgne tunne koos hoomamatu hulga tänusõnade ja kallistustega on põhjus, miks soovitan valida muusikaõpetaja või koorijuhi ameti kõigil, kellel selleks eeldusi ning kelle jaoks leidub olulisemaid väärtusi kui eurod.
See, et inimesed ei mahu väljakule ära, on märk sellest, et laulupeoga on hetkel hästi. Meil on tuhandeid võimekaid lauljaid ja pillimehi, sadu pädevaid koorijuhte, kümneid inspireerivaid üldjuhte, sadu tuhandeid kuulajaid-kaasamõtlejaid ja, rõõm tõdeda, järjest rohkem heliloojaid, kes tajuvad koorispetsiifikat. Neid toetavad pühendunud kuraatorid, kogemustega toitlustajad, meedikud, päästjad, turvajad, ajakirjanikud ja muud oma ala spetsialistid, kes ennastunustavalt kõige sujuvuse eest muretsevad.
Paraku üksi pole keegi. Mis juhtuks, kui võtta ära peolt koorilauljad? Mis juhtuks, kui keegi laule ei juhataks? Kui keegi laule selgeks ei õpetaks? Kui publikut ei oleks? Kui keegi ei korraldaks?
Mis juhtuks, kui võtta ära peolt koorilauljad? Mis juhtuks, kui keegi laule ei juhataks? Kui keegi laule selgeks ei õpetaks? Kui publikut ei oleks? Kui keegi ei korraldaks?
Samasugune terviklikkus on oluline ka muusikaõpetuses – laulupeotraditsioon ei oleks selline, kui meil poleks kohustuslikku muusikaharidust lasteaiast gümnaasiumini, muusikakoole ja muusika süvaõpet algklassidest doktorantuurini, koore, orkestreid, muusikastuudioid ja -ringe kõikidele vanuseastmetele kõikidel raskustasemetel. Siiani on kõik need osapooled üksteist toetanud ja täiendanud, kuid tänaseks on hariduspoliitiliste otsuste, ühiskondliku pragmatismi ja paljude muude asjaolude koosmõjul kaks lüli sellest ketist ära kukkumas – muusika süvaõpe ning muusikaõpetajate ja koorijuhtide ettevalmistus – ning seetõttu hakkavad järjepanu lahkuma ka muud lülid. Prognoos, et 2034. aasta üldlaulupeoks pole enam koorijuhte, muutub järjest realistlikumaks.
Koorijuhtide tasustamise (õigemini tasustamatuse) ning järelkasvu probleem on olnud teada juba aastaid. Vastuseid oleks justkui otsitud, aga töötavate lahendusteni jõutud pole. Ühendkoorilaulude ajal kätest kinni hoides ja pisaraid valades inimesed küll armuvad laulupittu, aga laulupidu vajab lisaks armumisele ka armastust. Sellist armastust, kus pere tuleb õhtuti kokku ning üheskoos vaadatakse probleemidega tõtt, tehakse otsuseid ja tegutsetakse vastavalt. Praegu on küll aeg, kus laulupeolised on väljateenitud puhkusel, ent sügisel ei tohiks neil teemadel enam armu anda.