Andres Vaher. 

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Miks oleme nii väikesed ja väetid ja vaesed ja viletsad…? Või kas ikka oleme? Laulame koos ja tunneme sõnulseletamatut vägevust, aga peagi tõdeme taas: see oli vaid üheks õhtuks. Kui silma- ja meelepete.

Üleeile õhtul tundsin ja mõtlesin neile küsimustele, kui Nõmme Kalju jalgpalliklubi Kadriorus FK Shkendija nimelisele meeskonnale 0:1 kaotas. Eesti meister vs. Põhja-Makedoonia meister. 1 miljon eurot vs. 10 miljonit eurot. Miks on see nii? On siis Eesti majandusel võrreldes balkanlastega käes nii kehvad ajad? Vist mitte.

Jah, tean, (ainult) raha ei mängi. Küll aga tean ka, et raha loob eeldused. Paremate mängijate ja suuremal hulgal taustajõudude värbamiseks, kvaliteetsemate treeningtingimuste loomiseks. Ja nii edasi ja nii edasi. Kuskilt läheb kriitiline piir, kust vahendid saavad määravaks. 1 miljon vs. 10 miljonit on kahtlemata oluline vahe.

FK Shkendijat veab albaanlasest rikkur. Kus on meie metseenid, et spordiklubidesse sel moel panustada? Mäletan kaugete aastate tagust vestlust FC Levadia peremehe Viktor Levadaga. Ukraina päritolu ärimees arutles siiralt, et on kaalunud veel suuremalt ja julgemalt isiklike vahendite klubisse investeerimist. Lõpuks ei soovinud ta riskida, sest võimalus kõigest ilma jääda on ja jääb kordades suuremaks kui võimalus võita. Pärast järgnenud kinnisvarakrahhi ei saa otsust talle inimlikus plaanis kuidagi ette heita.

Taas kaotades imestame, kirume ja põlastame omasid. Ja jääme koju teleri ette Inglise vutti kaema.

Virelemise peamine põhjus peitub aga meie veidrates harjumustes. Kummardame maailma jalgpalli ja suurriikide staare ning halame, kui õnnetud nende kõrval paistame. Loogiline ju, et Eesti liiga sammub tippkvaliteedi ja -toodete kõrval lapsekingades. Mujal väikeriikides on kontrastid sisuliselt samad, kuid publik tuleb ikka koduliigat kaema.

Tulemus on ühtaegu kurb ja loogiline: meie klubidel puuduvad stabiilsed sissetulekuallikad. Ehk olulisim seeme, millele elu ja edu ehitada. Eelkõige piletitulu, parematel päevadel ka teleraha. Ükski Eesti meediamaja polnud näiteks valmis üleeilse mängu eest Kaljule kopikatki maksma – soostutuks vaid ülekande tasuta vahendamisega.

Ometi soovime, et palliväljal suuremate ja rikkamatega heideldes edukad oleksime. Taas kaotades imestame, kirume ja põlastame omasid. Ja jääme koju teleri ette Inglise vutti kaema. Või viime raha mõnele baaripidajale. Ka ärimehed ei tule paati, sest publikut ja tulemust ju ei paista. Nõiaringist aitab välja üksnes mõttemalli järsk muutus. Ka riiklikul tasandil, kui vaadata veel suuremat pilti.