Eveli Lume

FOTO: Erakogu

Vee-ettevõtete kui loomulike monopolide põhjendamatult kõrge kasumi piiramine on vaieldamatult seadusemuudatusi õigustavaks eesmärgiks, kirjutab veetariifide vaidluses Eesti riiki esindanud advokaat Eveli Lume.

Eesti aja järgi eile õhtul avaldas Maailmapanga juures asuv Investeeringuvaidluste Lahendamise Rahvusvaheline Keskus (ICSID) vahekohtu otsuse Eesti Vabariigi ning aktsiaseltsi Tallinna Vesi ja selle välisinvestorist suuraktsionäri United Utilities (Tallinn) B.V. vahelises veetariifide vaidluses (ICSIDi kaasus number ARB/14/24). Tegemist on Eesti pretsedenditult pikima, ligi viis aastat kestnud investeeringuvaidlusega.

Hagejad heitsid Eestile ette Eesti ja Hollandi vahelise investeeringute kaitse lepinguga (nõndanimetatud BIT) võetud kohustuste rikkumist.* Teatavasti väljus vaidlusest võitjana Eesti Vabariik, sest vahekohus jättis enamusotsusega kõik nõuded täies ulatuses rahuldamata. Võidu tulemusel säästis tarbija vähemalt 65 miljonit** eurot.

Vaidluse sisu ei ole Ida- ja Kesk-Euroopa riikide seas uudne – üheksakümnendatel ja 2000ndate aastate alguses sõlmitud ettevõtete erastamislepingud on varemgi olnud investeeringuvaidluste objektiks. Antud vaidluses väitsid hagejad, et Eesti riik oli neile taganud teatud veehinna kujunemise mehhanismi ja sellega ka minimaalse tulu.

Hagejate väitel andis Eesti riik sellise lubaduse neile 2001. aastal aktsiaseltsi Tallinna Vesi erastamise käigus Tallinna linnaga sõlmitud teenuslepingus ja selle hilisemates lisades. Hagejad väitsid seda vaatamata sellele, et juba toonane seadus ei võimaldanud loomulikule monopolile nagu Tallinna Vesi soovitud veehinda ning teenuslepingu järgi pidi veehind kujunema vastavalt seadusele.

Kuni 2009. aastani suutis Tallinna Vesi soovitud veehinda siiski nõuda, kuna seda kooskõlastas ettevõtte teine suuraktsionär ehk Tallinna linn. Kauaoodatud monopolide ohjeldamise seaduse alusel anti aga 2010. aastal veehinna küsimused konkurentsiameti pädevusse, kes keeldus 2011. aastal Tallinna Vee põhjendamatult kõrget veehinda heaks kiitma.

Vahekohtuvaidluses näitas ekspertarvamus, et taotletud veehinna tõus oleks monopolettevõttele taganud vähemalt 19-protsendise tulukuse määra, mis ületas mitmeid kordi lubatud põhjendatud tulukuse normi.*** Isegi ilma taotletud veehinna tõusuta oleks Tallinna Vee tulukus küündinud 16,5 protsendini. Seetõttu nõudis konkurentsiamet Tallinna Veelt ka veehinna alandamist, mis oli ameti hinnangul seadusega lubatud hinnast ligi 29 protsenti kõrgem.

Vahekohtu vaidluse keskseks küsimuseks kujunes BITis sisalduv investori ausa ja võrdse kohtlemise põhimõte (fair and equitable treatment). Hagejad väitsid, et Eesti oli seda põhimõtet seadusemuudatuse vastuvõtmise ja konkurentsiameti tegevusega rikkunud, kuna sellega jäi tagamata hagejate väidetav õiguspärane ootus soovitud veehinnale. Lisaks väitsid hagejad, et konkurentsiamet olevat Tallinna Vee hinnataotluse läbivaatamisel rikkunud nõuetekohase menetluse (due process) reegleid, sealhulgas jätnud õigustamatult arvestamata 2001. aasta teenuslepinguga.

Vahekohus sellega ei nõustunud. Kohus leidis, et ilma riigi sõnaselge lubaduseta (mis antud kaasuses puudus) ei saa investor eeldada, et tema investeeringut puudutav õigusraamistik ei muutu. Investor peab seadusandlike muutustega arvestama ning oma investeeringut vastavalt kohandama.

Vahekohtu järeldused on tervitatavad, kuna näitavad, et «vanad» erastamislepingud ei ole seadusemuudatuste osas immuunsed ning sellist kaitset ei ole riigid kohustatud neile tagama ka rahvusvahelise õiguses.

Tähelepanuväärne oli antud juhul veel see, et ka teenusleping ise nägi seadusemuudatusi ette ja pidi nendega tulevikus arvestama. Lisaks viitasid vahekohtumenetluses esitatud tõendid sellele, et Tallinna Vesi ja United Utilities olid muutustega juba aastaid tegelikult ka ise arvestanud ning nende eest ka investoreid hoiatanud.

Seega nõustus vahekohus Eesti riigiga, et monopolide ohjeldamise seadusega sisse viidud muudatused olid hagejatele ettenähtavad ja väidetavat õiguspärast ootust ei saanud riik rikkuda. Kohus rõhutas ka seda, et Eesti tegevus oli õigustatud, kuna riigil on põhjendatud huvi monopolistlikku liigkasumit piirata.

Tallinna Vee asjas tehtud Riigikohtu 2017. aasta detsembri otsusele tuginedes leidis vahekohus samuti, et konkurentsiamet ei rikkunud nõuetekohase menetluse reegleid ning ei olnud kohustatud teenuslepingut järgima.

Vahekohtu järeldused on tervitatavad, kuna näitavad, et «vanad» erastamislepingud ei ole seadusemuudatuste osas immuunsed ning sellist kaitset ei ole riigid kohustatud neile tagama ka rahvusvahelise õiguses. Igal juhul peab olema tagatud tasakaal investori ootuste ning riigi põhjendatud huvi vahel valdkonda reguleerida, seda eriti arenevas õigusruumis. Vee-ettevõtete kui loomulike monopolide hinnakujunduse regulatsioon ning põhjendamatult kõrge kasumi piiramine on vaieldamatult üheks seadusemuudatusi õigustavaks eesmärgiks.

Võidu tulemusel säästis tarbija vähemalt 65 miljonit eurot.

Lõpetuseks väärib märkimist veel see, et asja lahendamisel ei saanud määravaks hiljutine palju kõneainet pakkunud Euroopa Kohtu lahend niinimetatud Achmea asjas. Antud lahendiga tunnistati Euroopa Liidu õiguse vastaseks Euroopa Liidu liikmesriikide vahelistes BITides (nagu ka vaidlusalune BIT Eesti ja Hollandi vahel) sisalduvad vahekohtukokkulepped. Selle tulemusel puuduks liikmesriikide vaheliste BITide alusel vaidlusi lahendavatel vahekohtutel pädevus. Tallinna Vee vaidluses leidis vahekohus sellest hoolimata, et tal on pädevus asja arutada.

Vahekohtu tõrksus Achmea järelduste osas ei olnud üllatav, kuna vaatamata Achmea lahendile ei ole seni ükski Euroopa Liidu liikmesriikide vahelist BITi arutav vahekohus oma pädevust eitanud. Praktilises mõttes oleks Achmea mõju tähendanud aga seda, et isegi kui vahekohus oleks Tallinna Vee ja United Utilitise nõude rahuldanud, poleks selline otsus olnud Euroopa Liidus täidetav. Seda abinõu Eesti riigil aga vaja ei läinud, kuna vaidlus võideti sisuliste argumentide pinnalt.

Eveli Lume on rahvusvahelise advokaadibüroo Squire Patton Boggs rahvusvahelise arbitraaži (seal hulgas investeeringuvaidluste) valdkonna partner ning üks antud asjas Eesti Vabariiki esindanud advokaatidest. Lisaks Squire Patton Boggsile esindasid Eesti Vabariiki ka kohalikud vandeadvokaadid Anton Sigal (Ellex Raidla) ja Chirag Mody (nüüd TGS Baltic).

* Aktsiaseltsile Tallinna Vesi laiendati BITi kaitset seetõttu, et hagejad väitsid, et Tallinna Vee puhul on samuti tegemist välisinvestoriga, kuna ettevõtet kontrollib väidetavalt suuraktsionär United Utilities (Tallinn) B.V..

** Tegu on hagejate nõude 2017. aasta veebruari seisuga, see tähendab arvestamata on hüpoteetilised intressid, mis oleksid nõude rahuldamisel tänaseks kogunenud.

*** Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse kohaselt peab vee-ettevõtjale olema tagatud põhjendatud tulukus. Üldlevinud regulatsiooniteooria kohaselt (millest lähtub ka konkurentsiamet) on põhjendatud tulukuse määramise aluseks teenuse osutamiseks kasutatav vara ja mõistlik ärikasumi norm. Viimast määratakse kaalutud kapitali keskmine hinna (WACC) alusel vaadeldaval regulatsiooniperioodil. Kui monopoli ärikasum ei ületa WACCi, siis teenib ta majanduslikult põhjendatud kasumit.

2017. aastal tegi Riigikohus aktsiaseltsi Tallinna Vesi kaebuses konkurentsiameti vastu lõpliku lahendi, millega leidis, et ameti tegevus oli õiguspärane. Enne seda oli vee-ettevõte juba pöördunud Euroopa Komisjoni poole, kuid ka Komisjon ei rahuldanud Tallinna Vee kaebust.

Pärast Riigikohtu otsust esitas Tallinna Vesi konkurentsiametile uue hinnataotluse, kuid 2018. aasta detsembris amet hinnataotlust ei kooskõlastanud, kuna leidis, et veehind peaks olema taotletust ligi 25 protsenti madalam. Hetkel valmistab Eesti Omanike Keskliit ja Eesti Korteriühistuste Liit tarbijate ülemäärase veehinna tagasinõuet Tallinna Vee vastu. Aktsiaselts Tallinna Vesi on loonud nende nõuete katteks 17,5 miljoni euro suuruse reservi.