Silberauto Tallinnas.

FOTO: Andres Teiss/Postimees

90ndatel äri alustanud põlvkond on jõudnud pensioniikka. Nende inimeste ees seisab valik: kas pärandada oma ettevõte järeltulijatele või müüa maha.

Tänasest lehest võib lugeda intervjuud kolmkümmend aastat Silberautot juhtinud Väino Kaldojaga, kes on langetanud otsuse müügi kasuks. Kaldoja vastustest koorub välja laiem pilt, mis räägib Eesti ühiskonnast 2019. aastal. Räägib head. Ja räägib ka halba. Räägib meie tulevikust.

Tulevikku mõjutavad üldjoontes kolm tihedalt seotud tegurit: ühiskondlikud, tehnoloogilised ja ärilised. Teisisõnu öeldes vormib meie tulevikku segu demograafilistest ja sotsiaalsetest teguritest, mis mõjutavad vastastikku nii teineteist kui ka teadust ja tehnikat. Teadus ja tehnika on aga samamoodi keerukas vastastikuses suhtes sellega, kuidas äri tehakse.

On iseenesestmõistetav, et ühiskond muutub. Kui Vargamäe Andresele oli vanima poja, noore Andrese soovimatus talu üle võtta muserdav šokk, siis Kaldoja nendib rahulikult: «Iga põlvkond teeb oma asja ega pea vanemate algatatud ettevõtmisi lõpuni viima.»

Mõni teine ettevõtja oleks selle asemel kurtnud, et Eesti inimene on ära hellitatud ning eelistab ettevõtlusega seotud riskidele mugavat palgatööd. Samas ei saa sulgeda silmi üleilmsete protsesside ees – tohutu arenguhüpe autotööstuses muudab juba praegu sõidukite müügi ja hooldusega kaasnevat äri. See liigub üha suurema konsolideerumise poole. Põhjused on seejuures konkreetsed: järjest turule tulevad kõrgtehnoloogilised autod vajavad senisest erinevat teenindust. Piltlikult öeldes kujutab moodne autoteenindus endast kohta, kus auto vaatab üle patsiga poiss, mitte tunkedes töömees. Auto on üha enam arvutit meenutav seadeldis, mis remontimise asemel vahetatakse pigem uue põlvkonna turule tulekul välja.

Ühelt poolt on säärane protsess tingitud ühiskondlikest muudatustest, mille taga on muutused tehnikas. Teisalt muudab see protsess ise ühiskonda – klassikalisele väike- või keskmisele ettevõtjale polegi teatud erialadel peagi kohta. Ühed töökohad ja ärimudelid kaovad. Ja nende asemele tekivad uued.

Ühed töökohad ja ärimudelid kaovad. Ja nende asemele tekivad uued.

See jutt kõlab ulmeliselt, kuid tegelikult oleme kõik olnud osalised ühes suures muutuses, mis pööras peale pea kõik eluvaldkonnad. Selleks on kommunikatsioonirevolutsioon. Alles see oli, kui mobiiltelefon oli kättesaamatu imevidin. Ja nüüd kanname kõik taskus multifunktsionaalset väikearvutit – nutitelefoni.

Midagi samasugust võib juhtuda autonduses. Väino Kaldoja ütleb, et autoturg muutub järgmise kümne-viieteistkümne aastaga drastiliselt. Ning olles ise juba vanem mees, tunneb ta, et neid muutusi ei jaksa ei tema ise ega Silberauto sellisel kujul kaasa teha. Parem on lahkuda tipus ja anda võimalus kellelegi, kes suudab kaasa minna muutustega, mille ulatust on kõrvaltvaatajal raske tajuda. Aasta ühest suurimast äritehingust saadava raha kavatseb Kaldoja panna samuti muutuste teenistusse – Silberauto ja Tallinna Tehnikaülikooli arendatava Iseauto, isejuhtiva sõiduki arendustöösse.

Nõnda ei pruugigi Silberauto müük ja tegevuse ümber kujundamine olla katastroof. See on ühe ajastu lõpp. Ja järgmise algus.