Peeter Helme: minu lemmikraamat

Peeter Helme. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

«Mis su lemmikraamat on?» Küllap mäletavad paljud oma lapsepõlvest seda küsimust. Lemmikraamat, lemmiklaul, lemmikfilm… Ikka üks ja konkreetne. Kelle lemmikraamat oli «Aarete saar», kellel «​Pipi Pikksukk». Tänapäeval ilmselt Lotte-raamatud või «Kaka ja kevad»…

Aeg läks, raamatuid sai loetud rohkem ja maailm avardus. Ühte ja konkreetset lemmikraamatut nimetada polnud mitte üha raskem, vaid ka üha mõttetum. Jah, oli – ja on senini – teoseid, mille juurde on ikka ja jälle tore tagasi pöörduda. Sõltuvalt meeleolust on nendegi raamatute valik lai, ulatudes ulmeklassikast piiblini ja Evelyn Waugh' romaanidest Heiti Talviku luuletusteni.

Kuid kas need on mu lemmikraamatud? Kitsamas mõttes või eraldi võetuna ehk mitte, kuid laiemas plaanis küll. Julgen isegi öelda, et tunnen oma lemmikraamatu ära ka siis, kui olen selle esimest korda kätte võtnud ja teose lugemine on alles pooleli. Samas pole mu lemmikraamat mingis kindlas stiilis kirjandusteos. Ega raamat kindlal teemal – võib ju hea autor kirjutada suurepärase teose ükskõik millest, kehv kirjanik rikub aga parimagi teema ära.

Nõnda on minu lemmikraamat hoopis raamat, mille lugemine paneb mind tundma soovi olla parem inimene. See võib olla seikluslik ulmeromaan, mille tegelaste valikud innustavad mind. Või nukker lugu armastusest. Või hoopis populaarteaduslik teos, mis paneb mõtlema elu kui sellise üle. Või luulekogu, mis vahendab autori tundeid säärase intensiivsusega, et paneb ennastki hingama poeediga samas rütmis. Vahet ei ole – kui teos vaid suudab panna mind mõtlema, tundma ja käituma täna parema inimesena, kui olin eile, siis see vaimustab mind.

Kui teos vaid suudab panna mind mõtlema, tundma ja käituma täna parema inimesena, kui olin eile, siis see vaimustab mind.

Kindlasti otsib mõni teine raamatust midagi muud. Kes võimalust reisida kaugesse kohta või aega ilma kodudiivanilt lahkumata. Kes keelemõnu. Kes lihtsalt võimalust väljuda argipäevast ja panna asjad avaramasse perspektiivi. Olgu põhjus milline tahes, vähegi raamatuid lugevale inimesele on lemmikraamat ilmselt alati midagi enamat kui üks konkreetne kaantevahe.

Ja pole paremat aega vihmasest suvepuhkusest, et uuendada oma tutvust lemmikraamatuga. Mida mind ootab kodus terve virn.