Filippo Formica: Itaalia ei kavatse koormata Euroopa maksumaksjaid

Itaalia suursaadik Filippo Formica Foto: Sander Ilvest / Postimees

Lugesin huviga 4. juuni Postimehes ilmunud intervjuud dr. Issingiga (Tõnis Oja. «Euroala arhitekt: ühisraha on vaieldamatu edulugu.» PM 04.06.2019) ning tunnen vajadust jagada paar kommentaari lähtuvalt tunnustatud majandusteadlase kõrgendatud huvist olukorra vastu Itaalias.

Ma ei soovi intervjuule vastata, kuigi leian, et «soovitus» intressimäärade tõstmisega avaldada tugevamat survet Itaaliale on kohatu. Selle asemel tahan Eesti lugejatele kinnitada, et Itaalia tuleb toime oma rahaliste kohustustega ega kavatse koormata ei Eesti ega Euroopa maksumaksjaid.

Itaalia ei olegi kunagi nii teinud. Vastupidi, oleme aidanud rahalistes raskustes riike, olnud solidaarsed, nõudmata midagi vastu. Itaalia perekondade säästud on ühed kõrgemad maailmas, tööstus- ja tootmisstruktuur on stabiilne; Euroopa suuruselt teise tootva tööstusega riigina püsib Itaalia maailma juhtivate eksportijate seas.

Juba mõnda aega on Itaalia julgustanud Euroopat keskenduma kahele prioriteedile: pühenduma rohkem kasvule ja tööhõivele ning rändeküsimuse senisest efektiivsemale haldamisele. Pole võimalik valmistada jätkuvalt pettumust ootuste ja nõudmiste osas, mis seovad paljude Euroopa riikide kodanikke.

Mis puudutab eurot, siis loomulikult on ühisraha vaieldamatu edulugu – mitte ainult tänu loodud hinnastabiilsusele, vaid ka Euroopa integratsiooni selge sümbolina. Viimase eest on Itaalia alati seisnud.

Tulles euroala praeguste raskuste juurde, olen seda meelt, et dr Issing vaatleb palju keerukama pildi vaid üht aspekti.

Tõsi, liikmesriigid ei ole alati täiel määral järginud Euroopa seadusandluse sätestatud nõudeid. Seda on juhtunud korduvalt, ka riikidega, keda üldiselt peetakse «eeskujulikeks». Need vajakajäämised väljenduvad näiteks makromajanduslikus tasakaalustamatuses, mis on tingitud suurest jooksevkonto ülejäägist ja nõrgast investeerimisdünaamikast. Ometi ei tohiks olla sedalaadi tasakaalutust, mida käsitletakse «teistest võrdsemana». Teisiti öeldes peaksid kõik liikmesriigid oma kodutöö ära tegema: seisnegu see siis riigivõla kahandamises või jõulises, suure ülejäägi tasakaalustamisele suunatud investeerimispoliitikas.

Minu teine mõte on seotud Euroopa Liidu majandus- ja rahaliiduga, mille ülesehitus on kõike muud kui valmis. Itaalia on alati toetanud tugevamat ja tihedamalt integreeritud majandus- ja rahaliitu käsikäes pangaliidu valmimise, ühiseelarve kehtestamise, ELi sotsiaalsamba tugevdamise ning makromajanduslikku stabiliseerimist ja antitsüklilist dünaamikat soosiva Euroopa töötuskindlustussüsteemi rajamisega. Me peaksime kõik töötama käsikäes Euroopa finantsilise, majandusliku ja sotsiaalse tööriistakasti laiendamise ja tugevdamise nimel, et järgmine kriis ei tabaks meid ootamatult. Ükskõik kelle süüdistamine ei aita ega vii meid edasi.