Ahto Lobjakas.

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Euroopas on laulul olnud ajalooliselt kaks peamist ühiskondlikku rolli: lepitada või võitluseks mobiliseerida. Eestis näib olevat leiutatud veel üks rollivariatsioon, kus rahvusradikaalsed poliitikud panevad laulva rahva taskusse rusika, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Et kõik kohe alguses ausalt ära rääkida, on mul laulupidudest ainult häid mälestusi. Ühel viisil öölaulupidudest 1980. aastate lõpul, millel kõigil sai käidud, ja teisel viisil kümmekond aastat hiljem, kui Neeme Järvi juhatatud «O Fortuna» «Carmina Buranast» jättis kordumatu mulje – ma ei usu, et viimast oleks üldse kunagi rohkem inimesi korraga laulnud.

Kakskümmend aastat hiljem olid mul teatavad kõhklused. Massiürituste etniline profileerimine ei ole kunagi olnud hea mõte. Väljapaistvalt halb mõte on ta rahvusliku segregatsiooni all kannatavas riigis, milles on vaikselt tekkimas kastiühiskond (millal te viimati kuulsite eesti keelt ehitusplatsil või nägite eesti nimesilti Maximas?); kus eestivenelasest mees teenib äraspidise etnilise palgalõhe tulemusena keskmiselt vähem kui eestieestlasest naine; ja kus maksude maksmine pole toonud kõigile püsielanikele poliitilist esindatust ka 30 aastat pärast iseseisvumist.