Olesja Lagašina.

FOTO: Konstantin Sednev

Nii ütlesin endale, kui spontaanselt hankisin veel päris viimasel hetkel laulupeopileti. Käid ju reiside ajal ikka kohalikel kultuuriüritustel, püüad haarata seda kõige erilisemat, et linnad ja maad võimalikult eredalt mällu sööbiksid  – miks siis mitte teha sedasama otse enda kodus?

Ma ei pidanud kahetsema. Isegi kui seitse tundi tunglemist rahvast tulvil täis lauluväljakul, väike laps käekõrval, tualetijärjekordadega, milles paljud pidid seisma oma tunni, oli nähtavasti viimane asi, mis peost unistades pähe tuleb. Aga kui inimesed laulavad, siis on see-eest tore. Ja kui laulavad veel kooris, on eriti tore. Ja eriti kui sinu kodulinnas ühel ja samal väljal laulavad, lõõritavad kaasa ja kuulavad lauljaid oma sada tuhat naabrit, tekib juba puhas joovastus. Seda peab ise tundma.

Enne laulupidu lõid ühismeedias taas kord lõõmama arutelud, kas sel peol on üldse mingit tähendust venelastele, kas nad on piisavalt kaasatud ja miks paljud neist ei ilmuta sugugi vajalikku isamaalist indu. Narvast sähvati otsekohe: «Noh, ega ju teiegi ei põle seal soovist tähistada koos meiega 9. maid» - ja diskussioon vajus kohe vanasse tuttavasse roopasse.

Kibeda mekiga korduse tunne tekkis mul peo ajal ainult ühel korral - siis, kui kultuuriminister Tõnis Lukas tõi oma kõnes välja igivana «Peatage Lasnamäe» teema. Võib loomulikult teha näo, et asi puudutabki ainuüksi tornelamuid, mis rikuvad linna üldpilti ja muudkui trügivad sakraalsetele objektidele aina lähemale, aga ka laulusõnade kontekst jäi selgelt kõlama. «Siia, lauluväljakule ja selle ümbrusesse ei mahu enam ühtegi tornelamut ega muud ehitist. Kui tarvis, siis laulame uuesti «Peatage Lasnamäe»,» kuulutas kultuuriminister ekstaatiliselt, samal ajal kui minu peas lõi helisema: «Võime korrata.»

Narvast sähvati otsekohe: «Noh, ega ju teiegi ei põle seal soovist tähistada koos meiega 9. maid» - ja diskussioon vajus kohe vanasse tuttavasse roopasse.

Minu silmis on need kaks agressiivset käsitlust omavahel kooskõlas, mõlemad toetamas poliitikutele vajalikku kiilulöömist. Nad teevad sinust võõra ja nõuavad moraalset ületust. Mil moel ma olen selle enda jaoks lahendanud? Sulen silmad selle ees, mis mulle kohe üldse ei meeldi, ja katsun orienteeruda sellele, mis on mulle meeltmööda. Ei, see pole roosade prillide ettetõmbamine, vaid kaine lähenemine, sest kõik muu tooks tüütu tiirutamise mööda suletud ringi, endal ees lakkamatult maailma peale solvunud eesli Iiahi nägu.

Mulle meeldib rahvuskultuur, mulle meeldivad rahvalaulud (või laulud, mis lähevad rahva sekka), mulle meeldivad rahvariided, mulle meeldivad inimesed, kellele see kõik on väärtuslik. Mul on hea meel, et minu puhtvene kooli õpetaja tegi mulle kunagi selgeks vähemalt kaks laulu, mida ma kuidagimoodi suudan isegi kaasa laulda (võib-olla peaksin oma eesti kolleegidele sagedamini rääkima, et vene koolis õpiti juba ammu enne reforme ja sugugi mitte ainult näitamiseks eesti laule, süstiti lastesse tunnet, et laulupidu on ka nende oma?).

Koju, Lasnamäele, läksime jala. Koos teiste linnaosa elanikega, sealhulgas mustanahaliste ja asiaatidega, kes olid välja näidanud soovi võtta omaks eestlaste rahvuslik pidu. Meie ees sammus kolmene seltskond: eesti aktsendiga mees selgitas püüdlikult ülejäänud kahele, nähtavasti küllasõitnutele, vene keeles, mida kogu maa jaoks tähendab see sakraalne vaatemäng. Nad kuulasid tähelepanelikult, nende suhtlemine oli normaalne, kõik olid rahul. Nii peabki olema.