Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

FOTO: Urmas Nemvalts

Kas teate, kes kontrollib põldudel väetamise nõuete täitmist? Või kelle vastutada on joogivesi ja kes teeb keskkonnaalast järelevalvet? Selgub, et neile küsimustele tuleb leida vastused just kodanikul endal, mis sest, et ametkondade hinnangul ei mõista asja isegi õiguskantsler ise.

Kirjutame tänases lehes taas kord juhtumist, kus Jõgevamaal peab vanapaar käima joogivee järel lähedalasuvas surnuaias, sest nende enda kaevuvee nitraadisisaldus teeb selle joomiskõlbmatuks. Õigupoolest selgitab keskkonnainspektsioon, et probleem on mastaapsem, kuna tegu on hajureostusega. Ent kust see pärineb ja kes peaks midagi ette võtma, ei suuda riik oma ametkondade kaudu välja selgitada.

Kassinurme külas elava vanapaari vesi sõna otseses mõttes helendab, kuid nii keskkonnaamet, keskkonnainspektsioon kui ka põllumajandusamet sõnavad ühtmoodi, et nende pädevusse teema ei kuulu.

Õiguskantsler Ülle Madise on pöördunud teemaga just keskkonnaameti poole, sest tema hinnangul annavad kehtivad seadused ametile õiguse ja võimalused veereostusega tegeleda. Ameti pressiesindaja leiab aga, et asi on hoopis keskkonnainspektsiooni ajada ja pealekauba ei tea õiguskantsler päris täpselt, millest räägibki. Inspektsioon omakorda ütleb, et vett nad kontrollivad tõepoolest, aga mis puudutab kaeve, siis sellega tegeleb hoopis kohalik omavalitsus. Vallavalitsus omakorda pelgab, et kui reostus pärineb kinnistu piiride tagant ja selle põhjustajat ei selgitata välja, peab omavalitsus ise uue kaevu ehitama.

Niisiis on isegi õiguskantsleri märgukirjast hoolimata inimesi ametkondade vahel solgutatud, selle asemel et teema ette võtta ja vähemasti ametlikult fikseerida. Praegu pole võetud mullaproovegi, et aru saada, kas reostuse taga on tõesti ümbritsev põllumaa, nagu praegu kahtlustatakse. Selle asemel põrgatatakse vastutust ja olukord on endiselt lahenduseta.

Nagu möödunud korralgi teemat lahates peame möönma, et probleem on ulatuslikum kui praegune üksikjuhtum. Ei pea elama maal ega ajama asju isegi eri ametkondadega, et saada põrgatatud ühe telefoninumbri otsast teise. Meenubki pigem varasem riigikord, kus asjaajamine käis ikka nii, et ühele dokumendile lisandus uusi nõudmisi ja vahepeal jäi jälle allkirju puudu. Muredega kodanikud on üksnes vaev ametniku kaelas, kes on veendunud, et probleem pole tema vastutusalas.

Inimene, kel on mure, ei pea teadma, kuidas on riik oma töö parajasti korraldanud. Keskkonnainspektsioon, keskkonnaamet või põllumajandusamet pole põhiseaduslikud institutsioonid, mille toimimisest võiks kodanikul vähemasti koolihariduse põhjal aimdus olla. Kust jookseb mulla, joogivee ja kaevu piir, on just nende ametite omavahelise asjaajamise küsimus, mitte võimalus menetlusest pääseda.

Riik ja selle kõikvõimalikud rakud on kodanike ülal pidada ja seekaudu ka nende teenistuses. Meie ühist asjaajamist korraldav süsteem peab täitma oma rolli reguleerija ja lahendajana, mitte allutama inimest oma meelevaldsesse protsessi. Nõnda toimides üksnes õõnestatakse kodaniku ja riigi suhet.