Taevaskojas viivad paljud matkarajad läbi imelise looduse.

FOTO: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

Sageli kolitakse elama sinna, kus asub sobiv töökoht, ning just see tingib suuremate linnade tõmbejõu. Teised leiavad aga esmalt paiga, kus tahavad elada, ning vaatavad alles seejärel, millega end seal elatada võiks. Kolmandad on töö ja kodu seostest üldse lahti lasknud, liikuvad ja paindlikud maailmakodanikud, kirjutab Valga vallavalitsuse kommunikatsioonijuht Põim Kama.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Maal ei ela praegu inimesed, kes peavad tähtsaks mugavat kodulähedast palgatööd – nood on juba mõni aeg tagasi läinud ära linnadesse ja välismaale. Paigale jäänud ja asemele tulnud on inimesed, kes väärtustavad esmajoones elukeskkonda ja -kvaliteeti, mida maa pakub. Püsivad ja uued maaelanikud on hakkajad inimesed, kelle hulgas leidub nii väikeettevõtjaid kui ka spetsialiste, iseenese tööandjaid ja neid, kelle tööandja on hoopis kusagil kaugemal. Inimesed on liikuvamad kui kunagi varem ja leidub maaelanikke, kes ei mõõda kaugust mitte kontori, vaid lähima lennujaamani.

On viimane aeg lasta maaelu käsitlemisel ja regionaalse arengu planeerimisel lahti ideest, nagu peaks maainimene olema hõivatud peamiselt põllumajanduses, metsanduses või mõnes suurtööstuses, mida elukeskkonda väärtustavad linnad enese lähikonda ei soovi. Nii põllul kui ka metsas teevad valdava osa tööst masinad ning ääremaale rajatav suurtööstus peaks vajaliku tööjõu mujalt sisse tooma, sest kohapeal pole sobivat enam ammu. Samuti tuleks loobuda mõttest, nagu saaks ääremaid taaselustada ainuüksi sinna töökohti viies.