Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/23/6367729t1h787a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/08/12343154t1h7d3b.jpg)
Euroopa Parlamendi väliskomisjon on vaatamata kõlavale nimetusele ilma igasuguse seadusandliku rollita, kirjutab endine eurosaadik Indrek Tarand (SDE) Eesti saadikute paiknemisest uue parlamendi komisjonides.
Ajakirjanik Evelyn Kaldoja on probleemi olemuse juba lühidalt lahti kirjutanud: tõsi ta on, et Eesti saadikute poliitilised püüdlused erinevad drastiliselt näiteks soomlaste omadest. Viimaseid iseloomustab europarlamendi rolli ning kodukorra parem tunnetamine ja ilmselt ka suurem riigitarkus.
Kuna valitud parlamendiliikme enese tahe ei ole komisjonidesse kuulumisel määrav, sest oma osa on ka fraktsioonijuhtidel ja peasekretäridel, siis praeguses koosseisus on end eestlastest kõige paremini positsioneerinud Marina Kaljurand ja Andrus Ansip. Näiteks saavad nad hea koostöö korral olla mõjukad nn digifailide menetlemisel, sest teadus-tööstuskomisjoni (ITRE), õiguskomisjoni (JURI) ja siseturukomisjoni (IMCO) liikmetel on ses asjas pädevus.
Ehkki õiguskomisjoni võib nimetada majandusväliseks, on seal siiski puutepunkt paljude riikide jaoks ülitähtsate küsimustega, nagu näiteks migratsioonipoliitika. Muide, ka parlamendiliikmetelt immuniteedi võtmine või selle allesjätmine käib JURI-nimelise komisjoni kaudu. Yana Toomi tööhõive- ja sotsiaalkomisjon (EMPL) on loogiline ja tuleneb otseselt tema senisest fookusest parlamendis – ta on sotsiaalpoliitika küsimustesse panustanud kogu ametiaja ning efektiivselt. Nii et veoautojuhid, kelle ööbimistingimusi vanade liikmesriikide valitsused parandada soovivad, saavad oma vastuseisu-lobi (kui neil selline endiselt peaks olema) suunata otse saadik Toomile.
Mis puutub väliskomisjoni, siis see on vaatamata kõlavale nimetusele ilma igasuguse seadusandliku rollita. Raportitest on tähtsamad Euroopa ühtse välis- ja kaitsepoliitika aruande kohta koostatavad seisukohad, tuleb ette huvitavaid omaalgatuslikke teemakäsitlusi (näiteks Arktikas tekkivate keskkonnaprobleemide mõju majandus- ja julgeolekupoliitikale), aga peamine produktsioon on siiski nn resolutsioonid.
Mis puutub väliskomisjoni, siis see on vaatamata kõlavale nimetusele ilma igasuguse seadusandliku rollita. Raportitest on tähtsamad Euroopa ühtse välis- ja kaitsepoliitika aruande kohta koostatavad seisukohad.
Nende algusimpulss on loomulikult välispoliitilised sündmused Iraanist Venezuelani ja Senegalist Venemaani. Mitte iga kord pole üksmeelt, et just sellel plenaaristungil peaks Venemaad noomima, ehkki paljudele Poola või Läti saadikutele nõnda tundub. Aga loomulikult on arutelud väliskomisjonis tihti asjalikud ja ekspertidena esinevad oma ala meistrid, mistõttu mõnikord kutsuvad europarlamendi liikmed seda ka «kraadijärgseks õppeks», vihjates nõndamoodi tõsiasjale, et väliskomisjon koosneb peamiselt kahte sorti inimestest: endistest välisministritest ja nendest, kes tahavad ministriks saada.
Üldiselt on töökamad saadikud täisliikmed sageli ka kahes komisjonis, sest asendusliikmed ei tule arvesse ei juhipositsioonidel ega ka mitte koordinaatoritena. Viimaste roll on aga komisjoni töös otsustav. Peab ootama, kuni komisjonid oma juhid valivad (eelnevate parteiliste positsioonijaotuste ja fraktsioonide siseheitluste alusel muidugi) ning kui peaks näiteks tõesti juhtuma, et julgeoleku alamkomisjoni (SEDE) hakkab juhtima Urmas Paet ning sotsiaaldemokraatidele kuuluva asepresidendi koha saab Sven Mikser, siis on eesti saadikud formaalselt võttes muidugi vägagi mõjukad. Aga juba poolatar Anna Fotyga juhatuse ajal ei tulnud paljud saksa, prantsuse ja briti julgeolekutaustaga saadikud koosolekutele, sest nendele polnud pidev fookus Venemaale piisav motivaator. Isegi julgeolekuküsimusi peab üha enam lahendama globaalses võtmes.
Juba poolatar Anna Fotyga juhatuse ajal ei tulnud paljud saksa, prantsuse ja briti julgeolekutaustaga saadikud koosolekutele, sest nendele polnud pidev fookus Venemaale piisav motivaator.
Tegelikult oleks hea, kui vähemalt üks eestlane oleks komisjoni juht (alamkomisjon ei lähe arvesse), sest see annab ligipääsu CCC-nimelisele koosolekule. Seal vaieldakse teemade kuuluvuse üle, seatakse päevakord paika ja tehakse koostööd roteeruva eesistujariigiga. Mina sain vahetevahel Inge Grässle asendajana neil osaleda ning selle kaudu ammutet info ja sidemed olidki aluseks minu parlamenditegevuse efektiivsusnäitajatele. Need olid pisut paremad kui «Harju keskmine».
Kokkuvõttes võib ütelda, et põllumajandus- ja keskkonnakomisjon, aga loomulikult ka tööstus- ja energeetikakomisjon ning eelarvekomisjon on eesti saadikute poolt katmata. Tähendab – peame oma lootused Euroopa poliitikate mõjutamiseks neis küsimustes (kliimapoliitika käib just sedakaudu!) asetama teiste Euroopa riikide saadikutele. Mis omakorda ei pruugi olla üldse paha, sest eks mäletame kõik hiljutist uudist: Eesti valitsus otsustas kliimaprobleemi vaadelda Budapesti-Varssavi prisma kaudu.