Kalev Stoicescu: massimõrvarite pärandi keelustamine, austamine ja unustamine

Jossif Stalin Foto: Personalities/?2000 Credit:Topham Picturepoint/Scanpix

Tuleb välja, et ühed massimõrtsukad on antikangelased ehk igati halvad ajaloolised kujud, teised aga positiivsed tegelased ning kolmandad on mõrvaritena sihiliku või paratamatu unustuse hõlma vajunud, kirjutab kolumnist Kalev Stoicescu.

Maailmas elab praegu hinnanguliselt 7,7 miljardit inimest, mis on üle kahe korra rohkem kui 50 aastat tagasi. Meie aja arvamise algusest kuni 10. sajandini püsis inimeste arv 200–250 miljoni piires, mille järel hakkas järjekindlalt kasvama. Kuni 19. sajandini, mil rahvastik – eriti Aasias ja Aafrikas – hakkas tänu paranenud hügieenile ja arstiabile, suurenenud toiduvarule ning üldiselt arenenud elu- ja töötingimustele plahvatuslikus tempos suurenema, toimisid inimeste arvukuse kasvu pidurina sõjad, näljahädad, epideemiad ja looduskatastroofid, tihti koos. Võib endale teoreetiliselt ette kujutada, kui suureks oleks paisunud inimkond, kui kahe viimase aastatuhande vältel ei oleks toiminud need «regulaatorid», mille hulka võib – või lausa tuleb – arvata ka miljoneid inimesi tapnud massimõrvarid.

Kõike tuntumad neist on oma kuriteod toime pannud viimase pooleteise sajandi jooksul: näiteks Hiina punajuht Mao Zedong, Nõukogude diktaator Jossif Stalin, Natsi-Saksamaa füürer Adolf Hitler, Kambodža ultramaoistlik juht Pol Pot või Belgia kuningas Leopold II. Kuid massimõrvu ja -mõrvareid leiab ka kaugemast ajaloost. Tšingis-khaani väed olevat tapnud umbes 1,7 miljonit inimest ehk ühe neljandiku Horezmi impeeriumi rahvastikust üheainsa sõjalise kampaaniaga (1216–1221). Mis tahes arvandmed puuduvad, kuid võib ette kujutada, et Jumala Vitsaks kutsutud hunnide legendaarne juht Attila jõudis oma kahekümneaastase valitsemisaja jooksul (434–453) tappa sadu tuhandeid süütuid inimesi, kui mitte rohkem.