Möödasõit maanteel.

FOTO: Margus Ansu

Miks me oma elu ei hoia? See küsimus tuli mul korduvalt pähe möödunud pühade ja puhkuse ajal kodumaa teedel tavapärasest enam autoroolis kilomeetreid mõõtes.

Olles tunnistajaks arulagedatele möödasõitudele ja absoluutsele hoolimatusele nii enda kui ka teiste suhtes, on raske mingitki pidi näha meie liikluskultuuri paranemist. Pigem paistab kultuuritus aasta-aastalt edasi kanduvat. Statistika näitab, et viimase viie aasta jooksul on kannatanutega liiklusõnnetuste arv justkui ühiskonnas «oma koha» leidnud: aasta peale keskmiselt 1400 õnnetust ja veidi vähem kui 70 hukkunut. Enam-vähem samas taktis astume ka sel aastal. Kas me tõesti ei suuda paremini?

Muidugi, alati võib süüdistada valitsusi, kes pole aastakümnetega suutnud põhimaanteid neljarajaliseks ehitada, maanteeametit selle eest, et teed on talviti halvas korras, või näha süüdlasena hoopis meie geograafilist asukohta ja muutlikke ilmu. Arusaadavalt on kõigil neil faktoritel ka mõju statistikale, kuid põhivaenlane on siin hoopis inimmõistus (või selle piiratus). Kriitilise pilguga peeglisse vaadata on aga kellegi teise süüdistamisest teatavasti märksa keerulisem.

Valitsus ega ilm ei pane inimest maanteel kiirusega 140 kilomeetrit tunnis kolmest piirkiirusega «uimerdavast» autost mööda uhama, et ülinapilt enne vastutulevat veokit oma sõiduratta tagasi pääseda. Samuti ei pane keegi teine inimest enne rooli istumist pitsi kummutama.

Nädalavahetusel Lõuna-Eestis toimuv ralli asendab teatud osal pealtvaatajatest taas mõistuse kilovattidega.

Võib-olla tõesti on 99 korral selliste «napikate» puhul tagajärjeks vaid kaasliiklejate viha või mõni liiklustrahv, aga 100. korral ei pruugi see enam nii olla. Siis võib tagajärjeks olla juba kellegi poolikuks jäänud elutee.

Suvi paistab liikluses viivat muidu tasakaaluka ja alalhoidliku eestlase mõistuse ja tekitama soovi riskida, olgu siis raske jalaga gaasi vajutades või purjuspäi sõites – tõendiks sellest on näiteks jaanipäeval tabatud 114 roolijoodikut.

Ühed pühad said hiljuti küll üle elatud, kuid üritusi ja muud tähistamisväärset leiab igal suvisel nädalavahetusel. Varasem kogemus ütleb, et nädalavahetusel Lõuna-Eestis toimuv ralli asendab teatud osal pealtvaatajatest taas mõistuse kilovattidega. Tavalist sõiduautot hakatakse pidama võimsaks WRC masinaks, maanteest saab kiiruskatse ja roolija arvab end olevat Ott või Esapekka. Äkki saaks seekord teisiti?