Juhtkiri: laul meid ühendab

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Juubelipidu läks korda. Kõik ebamugavused ununevad, kui hakkab loojuma päike ja kõlama lõpulood – nii oli see ka tänavu. See kannatus ja katarsis paistab olevat osa laulupeotraditsioonist.

Tänases Postimehes toome teieni reportaaži peomelu keskelt ja arvustuse laulupeo esimesest kontserdist. Laulu- ja tantsupeo kunstiline kava on teema, mis paneb arvama ja tekitab vastakaid emotsioone: kes tahab akadeemilisemat kontserti, kes rahvalikumat pidu. Kuid see on maitse asi ja teadupärast maitse üle vaieldaksegi.

«Kui laulupidu taandub ainult vanade hittide esitamise kohaks, on see ülestunnistus, et tegu on nähtusega, mille parimad päevad on möödas – järelikult on uue ja nõudlikuma materjali kavasse võtmine paratamatu,» kirjutab oma laupäevakontserdi arvustuses Tauno Vahter.

Jah, nii laulukaare all kui muruplatsil on inimesi, kes eelistaksid lihtsamat kava, kuid see on iga kontserdi vaidluskoht. Eks see ole vajalik vestlus ka viie ja kümne aasta pärast. Niisamuti tuleb aga järgmise peo eel ürituse korralduslikku poolt hinnata.

Pühapäeval selgus, et üle saja tuhande inimese peole ei mahu, kui piletita pealtvaatajad lauluväljaku väravaist tagasi saadeti. Ilus ilm ja juubeliõhustik tõid laulupeopaika hulga huvilisi, kellel just neil kaalutlustel sündis otsus peole minna. Pileteid müüdi ju ka eelmüügist, ent kui kohad pole piiratud, siis küll jõuab väravas vaadata, oli õigustatud mõttekäik. Turvalisuse kaalutlustel aga sajast tuhandest enamat kaare alla ja muruväljakule ei mahtunud.

On vastutustundlik ja mõistetav, et võimekuse ammendumise piiril seatakse prioriteediks pääste- ja meditsiiniteenistuse rahvamassis abivajajateni jõudmine. Kuid suurpeol väravate taha jäänud huvilistes tekitab see nördimust, sest polnud ju tegu ohuga, mida osanuks nädalavahetuse eel karta. Omamoodi on pidu enda menukuse ohver, sest korraldajad tunnistavad, et olid väravate sulgemisele lähedal ka viie aasta eest.

Laulu- ja tantsupidu on «jaatav rahvuslus», nagu ütles lahkunud Marju Lepajõe kahe aasta eest Arterile antud intervjuus. Eesti elab, meis on jõudu ja julgust tulla kokku ning olla eestlane.

See ongi tulevikku vaadates korralduslikult üks olulisemaid küsimusi. Tänavuse peo eel näidati eeskuju nii mitmegi eesrindliku algatusega, võimaldades pidu jälgida ka vaegkuuljatel ja -nägijatel. Niisamuti piirati oluliselt peoalal tekkivat (plast)prügi. Loodetavasti leitakse lahendus ka eilsetele probleemidele, kas või piletite hulga piiramisega.

Ent laulupidu pole tualetijärjekorrad ja tühi kõht. See on 150-aastane traditsioon, mis pole kaotanud oma uuenduslikku jõudu. Laulu- ja tantsupidu on «jaatav rahvuslus», nagu ütles lahkunud Marju Lepajõe kahe aasta eest Arterile antud intervjuus. Eesti elab, meis on jõudu ja julgust tulla kokku ning olla eestlane.

Laulupidu oli ka seekord sama kirju kui rahvariideseelikud, kus muretriibud hajuvad rõõmu toonidesse – kõlama jääb ikka ilus värviküllus.