Päeva karikatuur 6.07.2019.

FOTO: Urmas Nemvalts

Nüüd on laulupidu viimaks käes. Pikalt oodatud – aga ka põhjalikke vaidlusi põhjustanud – pidu täidab terve nädalavahetuse. Selja taga on proovid ja valimised, tülid ja arutelud ning mitu aastat väldanud põhjalikud ettevalmistused.

Asjaosaliste jaoks on see nädalavahetus kõigi pingutuste kroon. Kaugemalt ja lähemalt kokku tulnud pealtvaatajate jaoks suursündmus, oodatud ja ihaldatud vaatemäng, mille nautimist ei sega ei hoovihmad ega Tallinna tabanud jahedamad ilmad.

Järgmisel nädalal ootavad meid ees arutelud selle üle, mis läks hästi, mis halvasti, kas tehtud valikud õigustasid end või mitte. Juba tänasest lehest võib lugeda eile ja üleeile toimunud tantsupeo arvustust.

Kuid hetkel on oluline siiski üritus ise. Mingis mõttes on tegu peatunud ajaga, kus ei loe minevik ega tulevik, on vaid suur ja ühine laul. Ja tunded, mida see tekitab. See on harras ja tekitab hingeliigutust. Ent hardus ja hingeliigutus ei teki ise. Selle nimel tuleb tööd teha.

Esiteks nõuab see sedalaadi tööd, mida nimetatakse oma hinge eest hoolitsemiseks – tööd iseendaga, toimuva soorituse mõtestamist. Aga teiseks muidugi täiesti tavalist, igavat keskendumist ja jõudu nõudvat tööd, millega päevast päeva ja aastast aastasse tegelevad Eesti koorijuhid. Koorijuhid, keda ei ole just ülemäära palju ja kelle puhul on kogu aeg õhus küsimus: kuidas edasi?

Kui kaua need tublid inimesed jaksavad ja kes jätkab seda tegevust siis, kui nad enam ei jaksa? Kuidas teha nii, et meil jätkuks noori inimesi, kes söandavad minna õppima vastavaid erialasid mitte ainult kirest ja armastusest, vaid ka kindla teadmisega, et nad leiavad tulevikus väärikalt tasustatud erialast tööd.

Laulupeo toodud positiivsed emotsioonid aitavad meil kõigil eraldi ja samuti Eestil tervikuna leida maailmas sõpru, toetajaid, liitlasi, investoreid. Laulupidu on korraga meie julgeoleku garant ja parim turismimagnet.

See on terve ühiskonna jaoks valiku ja otsustamise koht, mida ei maksa võtta liiga kergelt, sest lisaks sellele, et laulupidu on paljude eestlaste jaoks oluline ühtekuuluvustunnet tekitav sündmus, on see ka Eesti märk, meie sümbol. Laulu- ja tantsupidu on just see ilus ja omanäoline nähtus, mis näitab meid positiivse, paljude jaoks omamoodi eksootilise ja põneva maana. Võib ehk isegi rahuldustundega nentida, et pole vähe välismaalasi, kes teavad Eestist vaid ühte fakti – et meil on laulupidu – ja just see on paljud neist toonud neil päevil Tallinnasse.

See on suur väärtus. Ja mitte sugugi mingil hägusalt ja hajusal moel, vaid täiesti konkreetselt. Laulupeo toodud positiivsed emotsioonid aitavad meil kõigil eraldi ja samuti Eestil tervikuna leida maailmas sõpru, toetajaid, liitlasi, investoreid. Laulupidu on korraga meie julgeoleku garant ja parim turismimagnet.

Vabatahtlik kodanikualgatus on laulu- ja tantsupeoliikumise selgroog, teisiti ei kujutakski seda ette. Kuid samas on nii lauljatel ja tantsijatel kui ka laiemal avalikkusel ootus näha-kuulda kõrgetasemelist esitust. See eeldab professionaalsust, mis – nagu öeldud – eeldab tasustatud tööd.