Marju Lepajõe. FOTO: Margus Ansu

On inimesi, kes jätavad meisse mingi jälje ja on neid, kelle olulisust on meil raske hinnata. Marju jälg minu elus on midagi väga subjektiivset. Täna on see kahjuks pigem tagasivaade, mida püüan kokku võtta sellesse, millisena Marjut mäletan, kirjutab religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar.

Marju on üks nendest inimestest, kelle kohta võib öelda, et ta oli suur isiksus. Tundsin Marjut alates 1993. aastast, kui ta asus tööle Tartu Ülikooli usuteaduskonda ladina keele lektorina. Minu teada tuli Marju töölekutusmise initsiatiiv professor Kalle Kasemaalt, kes keeleinimesena oskas hinnata Marju pädevust ja võimekust.

On inimesi, kes jätavad meisse mingi jälje ja on neid, kelle olulisust on meil raske hinnata. Marju jälg minu elus on midagi väga subjektiivset. Täna on see kahjuks pigem tagasivaade, mida püüan kokku võtta sellesse, millisena Marjut mäletan.

Marju oskas oma mõtteid sõnastada. Ta väärtustas sõnade täpsust, puhtust ja tähenduse selgust. See tegi temast minu jaoks filoloogi suure tähega. Klassikaliste keelte spetsialistina polnud keel tema jaoks ainult sõnademäng, vaid midagi, mis meid seob kultuuri ja iseendaga. Marju rõhutas ka seda, et me vastutame oma sõnade eest.

Marju töötas pühendunult. Me ei rääkinud temaga kunagi puhukusest, lustimisest või hobidest. Marjul olid alati suured asjad käsil. Olgu see siis kas tõlkimine, kommenteerimine või uurimistöö. Mulle tundus, et ta ei töötanud organiseeritult ja plaanipäraselt. Pigem segunesid tema tegemistes passioon ja juhus. Teda organiseeris mingi sisemine dünaamiline tung, mitte paika pandud tegevuskava.

Marjul olid alati suured asjad käsil. Olgu see siis kas tõlkimine, kommenteerimine või uurimistöö.

Marju oli väga enesekriitiline. Tema hinnangute mõõdupuu oli kusagil temas endas sügaval. Ta ei rahuldunud teiste mõõdupuudega. Ilmekaks näiteks oli tema doktoritöö, mis ei tahtnud kuidagi ega kunagi valmis saada. Me pakkusime talle suurt kirjaklambrit, millega ta võinuks mingi osa oma teadustööst kokku panna ja doktoritööks esitada. Marju jõudis selleni alles 2018. aastal, olles selleks ajaks mitmekordselt ületanud doktoritööks vajaliku uurimismahu.

Marju oli hea juhendaja. Olen olnud selle oskuse pärast Marju peale kade. Ta oskas ja suutis oma õpilasi viia kaitsmisteni. Juba ette oli teada, et Marju juhendatud tööd on tugevad tööd. Tööde sisu ja haare oli erinev, kuid juhendaja pädev käekiri oli sarnane.

Marjul oli hea huumorimeel. Tema naljad ei olnud sarkastilised, vaid alati heatahtlikud. Vahel võib-olla ka kaastundlikud, sest tema horisont oli sageli vestluspartneri omast võrratult laiem. Kuna huumori üks omadusi on võime ennast kõrvalt näha, siis Marju suutis asjade suhtelisust ja vastuolulisust näha laias perspektiivis.

Marju oli teravapilguline. Ta nägi seda, mida teised sageli ei märganud või millest me lihtsalt üle või mööda vaatasime. Näiteks tema ööülikooli saadet «Miks haridus on püha» olen kuulnud viidatavat väga erinevatel haridusfoorumitel ja kogunemistel. Tearvapilgulisus tegi Marjust hinnatud lektori. Tema sõnad puudutasid kuulajaid.

Marju oli teravapilguline. Ta nägi seda, mida teised sageli ei märganud või millest me lihtsalt üle või mööda vaatasime.

Marju oli väga erudeeritud inimene. Tema eriline kiindumus oli Platon. Võib-olla tuli Marju oskus hinnata ideid ja vaimseid väärtusi tema antiikselt õpetajalt. Samas oli Marju pädev erinevates keeltes ja kultuuriloo etappides. Ega me keegi ei tea, mida Marju tegelikult teadis.

Marjus oli midagi, mida võib nimetada soojuseks. See miski tegi temaga suhtlemise hõlpsaks, usalduslikuks, meeldivaks ja kergeks. Mõtlik ja mõistev naeratus oli see, mida me tajusime. Soojus oli ka see, mis tõmbas teisi tema poole. Ta ei olnud seltsielu inimene, kuid tema seltsis oli hea ja hariv olla.

Marju jäi mõistatuseks. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi iseendast rääkinud. Tema enda kohta võis midagi aimata, kui ta väljendas oma suhtumist või oma arvamust. Ma ei tea, kas tal oli sõpru, kas ta kellelegi oma südant puistas, kas ta kannatas või oli rõõmus. Küll aga tean, et Marju oskas kuulata ja oli neid, kes end ka temale avasid.

Kokkuvõttes leian kurbusega, et Eesti kultuuripildist on lahkunud oluline tegija. Neid inimesi, kes suudavad toimuvat mõista süvitsi ja seda selgelt sõnastada, on tänapäeval väga vähe. Me kõik oleme ilma Marjuta vaesemad, kui me olime koos temaga.