/nginx/o/2011/12/16/880002t1ha08e.jpg)
Ei juhtu just tihti, et ühe pere võsukesed samal päeval tiitlivõistlustel poodiumile jõuavad. Seda uhkemalt põksub spordisõbra süda, kui tegemist on Eesti sportlastega. Ja just sellega said lühirajaujumise Euroopa meistrivõistlustel hakkama õde-vend Triin ja Martti Aljand, lisades kolm medalit oma väärika suguvõsa tulemuste nimekirja.
26-aastane Triin ja temast kaks aastat noorem vend Martti on osa tõelisest ujumisdünastiast – nende vanaema Ulvi Indrikson on Eesti kõigi aegade üks nimekamaid ujujaid. Tipptasemel tegijad olid ka tema kaksikutest tütred, Kaire Indrikson ja Kaja Aljand ning viimase abikaasa Riho Aljand ehk siis Martti, Triinu ja tema nüüdseks sportlaskarjääri lõpetanud kaksikõe Beriti vanemad.
Lisaks tegeleb ujumisega Kaire Indriksoni 21-aastane poeg Sten. Siia kõrvale võib lisada veel kaks nime – Triinu elukaaslane on 11-kordne Euroopa ja kolmekordne maailmameister, sloveen Peter Mankoč ning Marttil Eesti koondislane Annika Saarnak.
Seda pikka nimistut vaadates pole midagi üllatavat, et Triin võitis Poolas peetud lühiraja EMil 50 m liblikujumises hõbeda ja 50 m vabaujumises pronksi ning Martti sai 100 m kompleksis pronksi ja 100 m rinnuliujumises 4. koha.
Südantsoojendav oli aga nende suhtumine teise tegudesse. Pärast hõbeda võitmist rõõmustas Triin oma edust vaat et rohkem selle üle, et vend Eesti rekordiga karjääri parima tulemuse tegi. Mõni päev hiljem avaldas üliõnnelik Martti, et Triinu hõbemedal andis talle nii palju kindlust juurde, et aitas jõuda elu esimese tiitlivõistluste medalini.
Samas aga tunnistas Triin, et just Martti pronks aitas tal ka vabaujumises medalini jõuda. «Mul on Martti medali pärast nii hea meel, aga kuna sain ise ka veel medali, on topeltrõõm,» avaldas Triin pärast võistlust.
Kuigi saavutuste poolest on Triin oma nooremast vennast seni edukam olnud, sai neist esimesena tiitlivõistluste finaaliõhku nuusutada just Martti, kes jõudis juba 2005. aasta lühiraja EMil finaali, Triin jõudis sama kaugele esmakordselt 2008. aastal. Nüüdseks on Triin aga kahel järjestikusel aastal EMil medalile jõudnud, kuid mõlema edu taga on ränkraske töö, meeletu vaev ja lisaks sellele ka tohutu tahe.
Kui vaadata, millisest tulest ja veest on Triin aastate jooksul pidanud läbi käima, paneb tema tulemusterida imestama. Mullu veebruaris kimbutas teda Belli paralüüs ehk näolihaste halvatus, aga pool aastat hiljem jõudis ta elus esimest korda pika raja EMil kahel korral finaali.
Seejärel tekkisid tal probleemid verega ning selgus, et tal oli mineraalainete tasakaal paigast ära ja organismis oli vedelikupuudus, mis tekitas krampe. Vähem kui kuu hiljem võitis ta oma karjääri esimese tiitlivõistluste medali.
Nagu sellest oleks veel vähe olnud, tabas Triinu tänavu kevadel õlalihase põletik, mis jättis jälje ka suvisele pika raja MMile, ometi oli ta detsembriks taas tippvormis.
Marttil läks kuus tõusude ja mõõnadega aastat, et ihaldatud medalini jõuda. Tänavusuvine MM ebaõnnestus täielikult, kuid noormees tegi omad järeldused, treenis veel rohkem ja viljad olid magusad.