Laulupeod on kahtlemata meie identiteet, aga kuidas on see tähtsus kujunenud indiviidi jaoks? Igaühel on mingi kogemus, emotsioon, tunne, mis assotsieerub laulupeoga, aga see teekond võib olla äärmiselt erinev ja samas vägagi ühesugune. Laulupidu ei ole ainult laulukaare all laulmine, vaid hõlmab ka kõikvõimalikke seiku, mis jäävad laulupeo toimumise ajal pigem kulisside taha. See moodustab ühtse terviku, mis aastatega aina enam ja enam kinnistub sinu sees ja muutub nii elementaarseks, et ei mõista isegi märgata selle tähtsust.
Esimesed mälestused laulupeost kangastuvad mudilaseeast, kui veel laulupeorongiga peole sõideti ja laulupidu koos proovidega kestis tervelt nädala jagu. See esimene kord 1982. aastal on selgesti meeles – kuidas on üksi suures linnas olla. Ega õpetajal polnud meiega kogu aeg mahti tegeleda, saime iseseisvalt linna kaeda. Nautisin trammisõitu, siiani on tramminumbrid koos peatusenimedega valdavalt meeles. Tallinnale sai mitu tiiru peale tehtud. Ja muidugi Narva maanteel asunud jäätisekohvik Vigri, sinna sai mitu korda sisse põigatud. Laulukaare all laulmisest on meeles dirigendipuldis suurmeister Gustav Ernesaks. Seda onu teadsin ma hästi, oli ta ju Eesti Rahvusmeeskoori dirigent, seal laulis tol ajal minu sugulane. Tookord jäid mulle siiski arusaamatuks lauljate pisarad laulu «Mu isamaa on minu arm» laulmisel.
