Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/07/03/12323588t1hb9a0.jpg)
Parlamendi esimees on nüüd olemas. Valitsusjuht ehk ka. Siin peab parlament veel sõna sekka ütlema, kuid näib, et poliitiline veelahe on ületatav, parem- ja vasakpoolsed poliitikud suudavad vajadusel koostööd teha ning ehk on varsti terve valitsuskabinet paigas ja ametis.
Euroopa Liidu valitsusjuhid suutsid teisipäeval kokkuleppele jõuda ning esitada Euroopa Parlamendile kinnitamiseks uue komisjoni esimehe kandidaadi. Selleks on Saksamaa senine kaitseminister Ursula von der Leyen. Tõeline must hobune, keda ei osanud ennustada keegi. Ilmselt ei saa me kunagi teada, kes tema kandidatuuri üldse välja käis ning millise arutelu tulemusena andsid 27 Euroopa valitsusjuhti talle oma õnnistuse. On omamoodi irooniline, et poolthäält ei saanud von der Leyen vaid oma kodumaalt, kus Angela Merkel ei suutnudki oma valitsusliidukaaslastele sotsiaaldemokraatidele kaitseministri sobivust Euroopat juhtida selgeks teha. Nõnda Angela Merkel ise ei hääletanudki.
Komisjoni esimehe osas on muidugi parlamendil veel oma sõna sekka öelda ning eks siis paista, kas von der Leyenist saab ka esimene komisjoni juht, kes läbi kukutatakse? On ju sotsiaaldemokraadid ja sotsialistid kõikjalt Euroopast vandunud tulist kurja ja teatanud oma vastuseisust von der Leyenile, kelles nähakse valitsusjuhtide suva ebademokraatlikku vilja.
Samas hääletas Euroopa Parlamendi enamus eile teises valimisvoorus Itaalia Demokraatliku Partei kandidaadi David-Maria Sassoli poolt. Endine ajakirjanik kogus 345 häält. Seda pole palju, kuid hääled poleks tulnud kokku, kui Euroopa konservatiive ja kristlikke demokraate ühendanud Euroopa Rahvapartei esindajad poleks samuti Sassolit toetanud. Niisiis, ideoloogiline veelahe on ületatav. Liiati – von der Leyenit võib aidata tema sugu, sest kindlasti ei taha Euroopa vasakpoolsed olla see jõud, kes keeldub ametisse kinnitamast esimest Euroopa Komisjoni naispresidenti.
Piirkondliku tasakaalu poole püüdlemise asemel oleme Euroopa Liidus suure – seejuures hoolikalt varjatud – Prantsuse-Saksa sõja tunnistajaks.
Kui Euroopa tippjuhtide jagamisel on soolise tasakaalu printsiip tõepoolest võitja rollis, siis piirkondlik tasakaal on Eestist vaadatuna väga kehv. Esindamata on nii Põhja- kui Ida-Euroopa, jäme ots on Ladina-Euroopa käes – prantslanna Lagarde tüürib nüüd ju Euroopa Keskpanka, katalaan Borrell vastutab välisasjade eest ning belglane Charles Michel juhatab ülemkogu ja itaallane Sassoli parlamenti. Tõsi, põhjamaist suunda esindavad asepresidendid saavad ilmselt olema Valdis Dombrovskis, Frans Timmermans ja Margrethe Vestager, kuid see on ka kõik.
Piirkondliku tasakaalu poole püüdlemise asemel oleme Euroopa Liidus suure – seejuures hoolikalt varjatud – Prantsuse-Saksa sõja tunnistajaks. Sellises mõõduvõtmises omavad kaalu parteiperekonnad ja suurriigid, mitte aga väikesed, kes võisid end olulistena tunda siis, kui valitses pilvitu ilm. Niipea kui suurtel on tarvis teineteisele hambaid näidata ja jõuvahekordi paika panna, lükatakse meiesugused kõrvale.
Mida on meil sellest õppida? Olgu mäng kui ebaaus tahes, me ei tohi solvuda. Miks? Sest siis jääme veelgi rohkem üksi. Kuid just seda ei saa me endale lubada. Tuleb edasi mängida.
Olgu pealegi meil peos kehvad kaardid – vähemalt pole meie pihud päris tühjad.