Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/24/7244859t1he24b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/03/12322900t1hb640.jpg)
Kuulsin hiljuti ühe tuttava käest kurtmist, kuidas mõned noored keset erialatundi kella vaatavad ja teatavad, et nad peavad nüüd ära minema. See toimub kõrgkoolis! Loomingulises sellises. Uskumatu! Noored läbivad kadalipu, et sinna sisse saada, aga ikka võtavad õppejõudu kui klienditeenindajat. Ime veel, et tippi ei jäeta, kui tund osutus eriti meeldivaks.
Räpina Aianduskoolis, kus praegu õpin, lõpetati omal ajal ära rahvusliku käsitöö õpetamine noortele. Põhjus seisnes korduvas küsimuses: miks me peame seda tegema? Tõepoolest, miks. Miks peaks oskama õmmelda, tikkida, kududa, heegeldada, kui selleks on Hiinas vabrikud, mis selle töö odavalt ära teevad. Nuujaah, mis ma, geront siin virisen, tegelikult on noored must kõvasti targemad paljudes küsimustes, mis puudutavad digiilma, aga paraku on raske kogu elu ära elada vaid pöidlalihaste toel. Eriti, kui tahad millepärast maale elama minna. Kummaline küll, aga 21. sajandil pole mõnes kohas elektritki, internetist rääkimata.
Tõsi ta on: tänapäevane põllumees või karjakasvataja digipuudeline olla ei saa, sest traktoridki on nii targaks tehtud, et nagu vanasti – kuvalda ja roppuste abil – neid liikuma enam ei pane. Ent siiski ei saa maal elatud vaid klaviatuuri klõbistades. Peab olema nii nuppu kui käsi. Lisaks pealehakkamist.
Mäletan, et omal ajal oli suhtumine: maal elavad vaid lollid ja joodikud. Valejutt! Vegeteerida on linnas tunduvalt lihtsam, joogi saab kah suurema vaevata kätte. Ilma autota maal olles mõtlen ikka mitu korda, enne kui viie kildi pikkuse poetee ette võtan: õli ja searasva on, tühja sest võist, piima asemel võib sousti sisse koorepulbrit panna, hambapastatuubist saab seda katki lõigates viimsegi kätte jne. Midagi hädapärast saab alati naabreilt küsida. Vahel lähen poodi hoopis selle pärast, et sõpru näha. Just sellel põhjusel ei tahtnud ma varem kuuldagi sellest, et üle poole aasta pidevalt mudast või lumist metsa vahtida.
Miks noored üldiselt maale elama ei kipu? Sest palgatööl (olgu see nii tüütu ja mõttetu kui tahes) on lihtsam. Risk on ju minimaalne. Maal tuleks olla ise endale boss ja ori, raamatupidaja ning projektikirjutaja pealekauba ja väga hea, kui oleks veel mõni mitte eriti aeganõudev, kuid piisavalt sissetoov töö või hobi, millega tasuda näiteks elektri või kütuse eest. Enamasti ei kipu pangad andma vana talumaja remondiks või ümberehituseks laenu ja kui sul omal metsa ka pole, kust puidumaterjali võtta, on olukord nutune.
Kunagi oli tõsisari «Maamees otsib naist». Polnud selle andunud kaeja. Hiljuti lugesin noorest naisest, kes maale meest ei leia. Pole ju endised ajad, mil Tšehhovi kangelannana õhati: «Isegi vanale mehele läheksin, kui oleks vaid hea inimene». Naised teavad, et tahavad muud ka – ühiseid huvisid, tähelepanu, sõprust…
Linnainimesed tutvuvad kohvikutes, klubides, spordisaalides jne. Maal elaval isikul, kellel veel näiteks ka loomad või muud toimetused elik lihtsalt häbelik meel, on tutvumiseks võimalused kasinad. Juhhuu, aga tänapäeval on moloraamat, tuletaks keegi kindlasti mulle meelde. Kuna sel teel on mõned eriti haledalt vasta püksa saanud, ei julge soovitada sealt õngitsemiseks muud kui juhusuhet. Mõnel on ka kõvasti õnneks läinud, nagu kuulukse, aga paljukest noid on…
Kaabude soovitus naistele oleks ilmselt standardid madalamaks lasta, aga maal elades ei ole lihtsalt võimalik endale veel üht lisakoormust tolmukoguva diivanikaunistuse näol kaela peale võtta. Ega toimekas maameeski ei viitsiks kaua pidada geelküüntega seriaalilembest mimmut, olgu ta nii ilus kui tahes.
Oletame, et ei-tea-kuidas tutvuvad kaks maalembi, aga üks on ühes, teine teises Eesti otsas. Siis kerkib üles küsimus, kas merevihkaja peaks oma vetevälja vastikuse alla suruma või peaks hoopis teine pool leppima silmapiiriga, mida piirab tume metsaviir.
Vastust teab vaid tuul. Või otsustab asja hoopis koolide ja arstiabi kättesaadavus, taristute normaalne olemasolu ning tõhusus?