Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/09/09/12543711t1h8598.jpg)
/nginx/o/2019/07/02/12320542t1h1592.jpg)
Viimastel nädalatel on kõlanud mure tuhande Ida-Virumaa kaevuri ja energeetiku võimaliku töökaotuse pärast. Nagu võluväel loodab valitsus leida 600 miljonit eurot, et töökohtade hoidmiseks rajada põlevkiviõli rafineerimistehas. Millegipärast ei muretse valitsus aga sugugi sama palju ülikoolidest lahkunud tuhande õppejõu pärast, rääkimata välismaale tööle läinud noortest teadlastest.
Selle protsessi peatamise maksumus oleks olnud järgmisel kolmel aastal 280 miljonit eurot. Valitsus aga – hoolimata lubadustest ja allkirjadest ühiskondlikul teadusleppel – otsustas, et seda raha ülikoolid ja teadlased ei saa. Need arvud räägivad selget keelt, et meie valitsus armastab kaevurit rohkem kui õppejõudu.
Las tossab korsten, pöörleb generaator, see teeb hinge ülevaks, ümisevad nad tõenäoliselt oma istungitel. Pealegi, ülikoolist tulevadki ju ainult hobusevargad. Vaatame nüüd täpsemalt, mida räägivad arvud.