Juhtkiri: mis ravib populismi?

Donald Trump. Foto: JOSHUA ROBERTS/Reuters

«Populismi tekke põhjused on majanduslikud,» sedastab tänases Postimehes Hispaania rahvusvaheliste suhete uurija Manuel Muñiz. Kontekstist kistuna kõlab see mittemidagiütlevalt. Jah, kindlasti on iga probleemi põhjused mingis mõttes majanduslikud.

Kuid samahästi võib ka öelda, et iga probleemi põhjusteks on võim, poliitika. Sest kas pole mitte raha ja võim ühe ja sama nähtuse kaks külge? Selgelt joonistub see näiteks välja praegu eurotsooni rahapoliitikas, kus ülisuurtes võlgades olevate riikide majandust on hoitud hapuks minemast jõulise rahatrükiga. Asjatu lisada, et nii on aidatud säilitada ühiskondade stabiilsust ja soositud valitsuste võimul püsimist.

Toimivas demokraatias on võimu ja raha suhte ebameeldivate kõrvalmõjude maandamiseks tasakaalustavad mehhanismid: võimude lahusus, valitavad esindusorganid, toetused nõrgematele, korruptsioonijärelevalve ning kõik see, mida nimetatakse seaduslikkuseks. See kõik püsib omakorda kodanike vastutustundel.

Seda hetkeni, mil mängu astub populism. Kuni 1950ndate aastateni seda mõistet ei tuntud. Alles siis hakkas esmalt politoloogide, siis laiema avalikkuse huvi köitma poliitika tegemise viis, mis näeb põhilise teljena suhet rahva ja eliidi vahel.

Praegu on Donald Trumpi, Brexiti, Itaalia Viie Tähe Liikumise ja Liiga, Kreeka Syriza ja Kuldse Koidiku, aga ka Põlissoomlaste, EKRE või Läti partei «Kellele kuulub riik?» esiletõusu mõjul hakatud populismi nägema eliidivastase liikumisena. Kuid see on vaid ühte liiki populism. Populism võib ka rõhuda eliidi ja rahva ühtsusele. Sellist, ülalt alla populismi püüab ehitada idanaaber. Midagi samasugust võib näha Hiina Rahvavabariigis.

Venemaa ja Hiina puhul on asi selge – kel jõud, sel õigus. Jõud kujutab seejuures riigi piiramatut võimalust kasutada kogu enda käsutuses olevat ressurssi – administratiivset, õiguslikku, majanduslikku.

Toimivas demokraatias on võimu ja raha suhte ebameeldivate kõrvalmõjude maandamiseks tasakaalustavad mehhanismid.

Kuid loetelu alguses nimetatud, demokraatliku lääne riikide puhul on asi segasem. Ja ebameeldivam. Sest siin puudub selgus. Siin näeme poliitikuid – mõnel juhul riigijuhte ja valitsuse liikmeid –, kes külvavad meelega segadust. Kelle kaugem eesmärk on võib-olla isegi neile endile ebaselge, kuid lähema eesmärgi äratundmine probleeme ei valmista – püütakse raputada ühiskonda, seada kahtluse alla üldtuntud tõed, õõnestada institutsioonide usaldusväärsust. Seda olukorras, mil maailmamajanduses pole asjad sugugi nii pilvitud, nagu meile võib Eestis tunduda. On ju paljude Euroopa riikide rahanduslik olukord pehmelt öeldes habras. Ja poliitikat mõjutab see populismitagi.

Nii et tõesti – põhjused on majanduslikud. Kas ka ravi? Ilmselt küll. Sest mõjutada saab ju eelkõige inimesi, kel on põhjust tunda end ebakindlalt. Majanduslik ebakindlus on aga üks suurimaid hirmutekitajaid üldse. Sellest toituvad populistid, kes ei kipu võimule saades midagi ringi jagama, ei raha ega võimu. Kindlasti mitte viimast, sest igaüks, kes on saanud võimu meki suhu, ei taha sellest loobuda. Seega saab majanduslikul põhjusel tekkinud populismi ravida samast tüvest medikamendiga. Majanduslike hirmude kaotamine on ilmselt ainus tee selleni, et inimesel on jälle jõudu mõelda kaugemale. Kindel seljatagune on see, mis annab julguse astuda samme, mis võivad olla riskantsed, aga viia õnnestumisel edasi nii iseennast kui Eestit.